Raamat lähtub põhiküsimuste juures ausalt autori luterlikust taustast, kuid tutvustamist leiab siiski laiem hulk eri taustaga teolooge ning õpetusi kristluse varasest perioodist kuni 20. sajandini, erilise rõhuasetusega just viimasele. Sealjuures võib aga arvata, et raamatu pealkiri ja kaanepilt, mis küll sisu hästi peegeldavad, ei kutsu ehk kristlusesse skeptilisemalt suhtuvat lugejat seda teost esimese hooga riiulilt tõstma, ja sellest on kahju – tegu on minu meelest just kristlusest eemalseisjale väga hästi sobiva sissejuhatusega ühte laia ja sügavasse teemade ringi.
Kristlust käsitlevad kirjutised tunduvad kõrvalseisjale tihti millenagi, mis võib huvi pakkuda vaid siseringile, ning tekitavad ehk suisa ebamäärast kõhedust, küllap rohkem või vähem seotut hirmuga, et nüüd hakatakse «pöörama». Sellisel hirmul on ka omajagu alust – eks paljudel meist on negatiivseid kogemusi mitmesuguste kristlike konfessioonide esindajatega, kes tänaval meie hinge on igatsenud püüda, või siis hoopis õpetajatega, kes justkui neutraalselt positsioonilt teadmisi jagada lubades ei suuda varjata üleolekuga seotud veendumust, et kristlus on ikkagi olemuslikult tõsiselt võetavam kui teised kirjeldatavad religioonid ning maailmanägemused.