Mälestuste päästeparv mälu ääretul merel

Aino Pervik oma vanematega. Foto: Aino Perviku Erakogu

Olen tähele pannud, et kirjanikud, need väljamõeldistega kaubitsejad, kes ei lase oma loominguga meil, lugejatel, argise tõeluse kätte surra, pööravad silmatorkavalt sageli mingil eluhetkel, enamasti jõudnuna väärikasse vanusesse, ühtäkki oma autoripilgu reaalsuse poole ning hakkavad kirjutama mälestusi; vahetavad mundriau määrimise hinnaga kunstitõe, mis on neid pikkade aastakümnete jooksul nii truult ja tublisti teeninud, millegipärast elutõe vastu.

Fantaasia vaba lend ja fiktsiooni kõikelubav vorm – need kaks suurt vaala, millel ilukirjandus püsib – võimaldavad kahe peale teha ja tabada justkui kõike, aga lõpuks vist siiski mitte kõige peamist. Aga mis on kõige peamine? Eks ikka elu ise ning tema saladus. See kardetud ja kirutud elu, millele on inimene otsinud alati aseainet. Peamiselt metafüüsilistest mõttemõlgutustest, passiivsest meelelahutusest ning kangetest meelemürkidest, mõnikord ka mehaanilisest tööst, vabatahtlikust meeleheitest, lihasuretamisest, loomingust jne.

Ilukirjanduslikud väljamõeldised võivad aidata meil «elada, võita», kuid nad ei saa elu ennast asendada. Ega vist ka esindada. Iseäranis hästi paistavad seda mõistvat inimesed, kelle puhul on suurem (ja ilmselt parem) osa elust bioloogilise paratamatuse tõttu tõenäoliselt juba seljataga. Nad teavad, et miski ei põleta rinda nagu reaalne elu. Mõneti paradoksaalselt, ent samas täiesti mõistetavalt näib elu iseäranis magusvalusalt kõrvetavat tagantjärele – mälestusena, mis muudab ammu möödunud argipäevad kirkaks ja tähenduslikuks, rohu rohelisemaks, kõik inimesed ilusaks ja heaks ning annab pisut õõnsatele mõistetele «kaasaegne» ja «kaasteeline» ühtäkki ootamatult sentimentaalse sisu.

Üks neist, kes pöördunud fiktsiooni võlumaailmast tagasi «reaalsuse kõrbe», on täna oma 89. sünnipäeva tähistav armastatud eesti lastekirjanik Aino Pervik. (Palju õnne ja pikka iga!!!)Tema «Miniatuurid mälupõhjast» näib muuhulgas tõukuvat tõdemusest, mida autor – 1932. aastal sündinud inimene – lugejatega raamatu sissejuhatuses jagab: «Ega meid «eestiaegseid» palju enam alles ei olegi: aastal 2020. Ka meie ei mõista alati üksteist.»

Selles väites on midagi möödavaatamatult programmilist. Mis paneb omakorda küsima: kas antud raamat on sündinud soovist seda mõistmatust pühitseda või ületada? Kas seda on üldse võimalik ja vajalik ületada? Või kirjutab Pervik eelkõige noorematele, sh neile, kes pole veel sündinudki? Või eelkõige hoopis iseenesele? Ei tea. Ja polegi oluline. Minu silmis on «Miniatuurid» katse päästa vähemalt sümboolselt üht varjusurma vajuvat privaatset maailma – a