Blacky – staar, kellest õhkus sooja

Lea Liitmaa Foto: promo

Lea Teemets ilmus avalikumalt Eesti muusikasse kusagil 90ndate lõpus. Ta osales ka laulusaates «Kaks takti ette», kus kuulutati publiku lemmikuks. Äkki hakkas kuulma teda raadios, nägema televiisoris. Temas oli seda vajalikku elektrit ja karismat, mida Eesti muusikas nii sageli ka ette ei tule, et see tähelepanuta võiks jääda.

Äkki oli justkui eikusagilt saabunud täiesti küps artist. Ta kandis nahkpükse, oli karakteerselt meigitud ning seisis kitarriga bändi ees. Ta oli käheda häälega ja seksapiilne ning tal oli selline rock-tšiki imidž, millega võis meenuda näiteks Joan Jett, aga miks mitte ka Axl Rose. Aga tema taust ei olnud punk, vaid Otsa kool (Tallinna muusikakeskkool ja muusikaakadeemia ka).

Lea Teemetsa laulmisviis oli küll mõnevõrra šabloonlik ja kasutas rock-suhtumisele justkui sisse programmeeritud võtteid, kuid see oli siiski täielikult temale omase tämbriga, individuaalne, tuli tema seest. Ta oli hea laulja ja võrdväärselt hea laulukirjutaja.

Värske staar oli ennast sättinud tegutsema meeste maailmas, nagu üks rock-maailm üldiselt ju on, kuid asus seal ennast kehtestama. Pigem küll teadvustamata kui teadvustatult, vähemalt selline mulje jäi. Mingeid feministlikke steitmente või programme ta üles ei visanud, et nüüd peab olema nii. Tegutses vaiksemalt, võib-olla isegi aurulikumalt, aga jõudis muusikalises mõttes sinna, kuhu tal oli ilmselt vaja jõuda.