AK ⟩ Üks teistmoodi maailm

Epp Petrone Foto: Erik Prozes

Eestist on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud näiteks suitsusaun ja Kihnu kultuur. Aga peaks olema veel üks, paraku kaduv nähtus – suved maal vanaema juures. ­Elasin ise alevikus. Alevik, teadagi, on nagu konn – kahepaikne. Linlik eluviis ja maaelu on sellistes kohtades omavahel läbi kasvanud nagu peekon. ­Loomi ja põldu peeti, heina tehti, ­vesi oli õues ja solk toas, samas pood, kool, arst, apteek ja bussi­peatus mõnesaja meetri kaugusel.

Tädi juures ­esivanemate kodutalus oli aga seevastu täismenüü: magamine lakapealsel, lüpsisoe piim (omavahel öeldes, selle häädus on mõnevõrra ülehinnatud), lehma edasi löömine, piimapukk, ­autolavka, toidu tegemine väliköögi koldel, kastemärg rohi ja lõputuna näiv suvi. Ja täiskasvanu, kes on ainult sinu päralt.

Epp Petrone «Maal mamma juures» on Marta-Anna-Leena sarjas juba seitsmes ja jutustab väikeste ­tüdrukute suvest vanavanaema pool. ­Servapidi räägib raamat ka eluõhtusse jõudmisest. Neid raamatuid, mis annavad lapsele sobival viisil teada, et meie elu on ajalik ja vanavanemate lahkumine paratamatu, palju pole. Paljut pole ka vaja.

Triinu Laan on osanud teemaga kirgastavalt hästi ringi käia. Juhani Püttsepp lohutab ja selgitab oma raamatus «Vanaema, kes muutus kutsikaks» samuti väikelastele, et lahkunud lähedased on mingil moel alati meiega. Marta ja Anna saavad niimoodi aru, et papast sai kummitus. Mamma jutt siitilmast lahkumise kohta on küll kurb, aga lohutav.