/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/23/13743361t1h8e01.jpg)
- Epp Petrone «Maal mamma juures» on Marta-Anna-Leena sarja seitsmes raamat
- Sarja formaat sobib hästi koolieelikuile ettelugemiseks
Eestist on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud näiteks suitsusaun ja Kihnu kultuur. Aga peaks olema veel üks, paraku kaduv nähtus – suved maal vanaema juures. Elasin ise alevikus. Alevik, teadagi, on nagu konn – kahepaikne. Linlik eluviis ja maaelu on sellistes kohtades omavahel läbi kasvanud nagu peekon. Loomi ja põldu peeti, heina tehti, vesi oli õues ja solk toas, samas pood, kool, arst, apteek ja bussipeatus mõnesaja meetri kaugusel.
Tädi juures esivanemate kodutalus oli aga seevastu täismenüü: magamine lakapealsel, lüpsisoe piim (omavahel öeldes, selle häädus on mõnevõrra ülehinnatud), lehma edasi löömine, piimapukk, autolavka, toidu tegemine väliköögi koldel, kastemärg rohi ja lõputuna näiv suvi. Ja täiskasvanu, kes on ainult sinu päralt.
Epp Petrone «Maal mamma juures» on Marta-Anna-Leena sarjas juba seitsmes ja jutustab väikeste tüdrukute suvest vanavanaema pool. Servapidi räägib raamat ka eluõhtusse jõudmisest. Neid raamatuid, mis annavad lapsele sobival viisil teada, et meie elu on ajalik ja vanavanemate lahkumine paratamatu, palju pole. Paljut pole ka vaja.
Triinu Laan on osanud teemaga kirgastavalt hästi ringi käia. Juhani Püttsepp lohutab ja selgitab oma raamatus «Vanaema, kes muutus kutsikaks» samuti väikelastele, et lahkunud lähedased on mingil moel alati meiega. Marta ja Anna saavad niimoodi aru, et papast sai kummitus. Mamma jutt siitilmast lahkumise kohta on küll kurb, aga lohutav.
Sarja formaat sobib hästi koolieelikuile ettelugemiseks. Lood on lühikesed ja kõnetavad lapsi. Õpetavad ka. Nii kuulajaid kui ka ettelugejaid. Autor jagab end laste ja täiskasvanu vaatenurga vahel. Ta kirjeldab asju lapsesuiselt ja annab samas head nõu ning pakub vastuseid. Marta ja Anna saadetakse esialgu nädalaks mammale seltsiks, sest papa on siitilmast lahkunud ja mamma lapselaps, tüdrukute ema muretseb, ega vanaema üksi liiga ei kurvasta.
Õekesed pole varem mamma juurde pikemalt pidama jäänud. Nendes tekitab õhinat, et seal on kümme kassi, kanad ja kits. Lepitakse kokku, et kui tüdrukutele üldse ei sobi, siis helistagu vaid ja nad tuuakse tagasi linna. Lugudes on õitsvaid jasmiine, mustasõstramoosi keetmist ja õunakorjamist, seega võib järeldada, et sobis küll ja nädalast sai terve suvi.
Kakskümmend kuus lugu kirjeldavad, mida lapsed tavapärasest täiesti erinevas keskkonnas nägid ja kogesid. Sekka on põimitud filosoofilisi põikeid – aeg ja selle möödumine, vanaks jäämine, elu ja surm ning mis pärast saab. Esitatakse killuke ajalugu. Mamma varjas koos emaga end metsas küüditajate eest ja sõi suure näljaga sipelgaid.
/nginx/o/2021/04/23/13743363t1h1a18.jpg)
Raamatus aimub korraks isegi midagi mikitalikku (eluviis) ja triinulaanelikku (suhtumine surmasse), aga see jääb autori jalad-maas- ja pedagoogilise stiili varju. Hästi on õnnestunud kirjeldada rahu, mis valdab hinge pärast ühist suitsusaunas käimist või siis ümbritsevaga üheks olemist tunnetades.
Tegelikult peaksid kõik lapsed õrnas eas saama siin raamatus kirjeldatud «maal vanaema juures»-kogemuse. See avardaks tublisti nende maailmapilti ja edendaks empaatiavõimet. Tekitaks ka oskusi ja tööharjumust, kui oleks selline vana kooli mamma nagu Petrone raamatus, ja vähendaks õpitud abitust. Kurb, kui inimene seisab pesukausi ees nõutu näoga ega tea, kuidas end pesta, sest puudub vannituba ja toruvesi.
Selles raamatus on ette võetud millegipärast ainult tüdrukute pissu pesemise protsess, millesse on segatud ka pesulõksud. Tegelikult pesti laps kausis jupikaupa ja vajadusel üleni puhtaks. Eriti jalad. Ja seda igal õhtul. Mõnikord mitu korda.
Petrone laseb tüdrukutel tõdeda, et mamma juures on paljud asjad teistmoodi, aga see pole ei halb ega vale, lihtsalt teistmoodi. Mamma kehtestab reeglid. Voodi olgu hommikul tehtud, väravaid ei tohi lahti jätta, metsa ei tohi minna. Neid eitohisid koguneb päris palju. Seevastu kõike muud tohib ja peabki. Mamma on vahel nii kuri ja nii ülbe, mõtleb Marta. Aga leiab samas, et mammaga on tore. Ja reeglid talle päris meeldivad.
Mamma paneb tüdrukud marju korjama ja puhastama, annab noa kätte, et nad murulauku hakiks. Ta kaasab lapsed töödesse, mida on vaja teha ja mida ta nii ehk naa teeks. Üheskoos on toredam. Ta ei tee asju laste eest ära. Kui tahad lakas magada, siis topid ise oma padjapüüri heinu täis!
«Iga asjaga on mamma juures nii palju tööd,» tõdevad lapsed. Tööst kõrvalehiilimise peale ütleb mamma: «Mis mõttes ei viitsi! Tulete ikka.» Kui Marta ja Anna kurdavad, et neil ei ole siin veel puhkepäeva olnudki, ütleb mamma, et ka temal ei ole siin veel puhkepäeva olnud.
Raamatus on kirjeldatud põlvkondadevahelist sidet parimal moel, seda mitte ainult mamma ja tema lapselapselaste rida pidi. Emale ehk mamma lapselapsele on kätte jõudnud koht, kus ta võtab vastutuse vanaema eest. Muidugi on mure, kuidas vanainimene talvel üksi maal hakkama saab. Eriti kui hoiab mobiiltelefoni köögilaua sahtlis. Muidugi ütleb mamma kutsest linna elama minna ära. Esialgu ehk saab nii, et noored sõidavad korra nädalas läbi – varustavad poekraamiga ja aitavad, kus vaja. Mamma saab elada oma kodus ja oma reeglite järgi. Ja siis tuleb uus suvi maal mamma juures. Parim lahendus kõigile, eks ole.
Epp Petrone
«Maal mamma juures»
Illustreerinud Piia Maiste
Petrone Print, 2020
72 lk
/nginx/o/2021/04/23/13743362t1hbb24.jpg)