AK ⟩ Upanišadid – inimsuse vanimad alustekstid

Vyasa (keskel), kes on müüdi kohaselt upanišadide autor. Foto: Repro

Vanimaid upanišade (ee seadistus) hakkasid elukutselised mõtlejad kirja panema umbes 2800 aastat tagasi. Need on inimsuse (humanismi) ja mõttekunsti (filosoofia) esimesed tekstid. Kahte vanimat upanišadi peetakse mõttekunsti alguseks. Neis ei selgitata maailma enam jumalatega, vaid maailmas olevate asjade ja nähetega. Neist algab usundiväline teadmus, arvamusvabadus ja inimese kui üksikisiku väärtustamine.

Upanišadid on pikaajalise tee algus, kus hõimu, rahva või rahvuse asemel saab ilmavaate keskmeks inimsus. Upanišadidest alanud inimese väärtustamise ja inimkonna tsiviliseerimise kava kandus antiikfilosoofia vahendusel inglaste «Suurde vabastuskirja» («Magna Carta Libertatum», 1215) ja sõnastati uuesti 1948. aasta «Inimõiguste üldavalduses». Inimeste võrdne kohtlemine sõltumata nahavärvist, soost, soolisusest ja muudest erinevustest asetati Euroopa Liidu alusväärtuseks.

Mait Raun tõlkis vanaindia esimesed kümme upanišadi eesti keelde ning lisas selgitused (kommentaarid), sõnastiku ja tõlkimise põhimõtted. Tema koostatud lisad algavad esimese kümne upanišadi eraldi lühitutvustusega. Neist saame teada tekstide võimaliku koostamise aja, liigenduse ja vahel ka koostaja isiku nime. Lisade lõpus on ülevaade upanišadide mõistmisest, mille koostas mütoloog Ülo Valk.

Vanaindia keele grammatikat ei olnud esimeste upanišadide kirjapaneku ajal veel koostatud. Rauna upanišadide värsivormiline eestin­dus annab ilmekalt edasi tolle aja süsteemse mõtlemise puudumise ja ajaloolise tekstivormi kujunemise. Maagiliste loitsude ja laulude asemele hakkasid kujunema teistsugused tekstid. Esimesed upanišadid on nagu märkmekogud, milles üks ütlus või paar rida moodustab omaette mõtte ja pole alati loogiliselt seotud eelneva või järgnevaga.