N, 9.02.2023

AK ⟩ Harrastusteater on täiesti toimiv teraapiavorm!

Alvar Loog
, toimetaja
Harrastusteater on täiesti toimiv teraapiavorm!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Salme teatri 2018. aasta lavastus «Suvepäev». Rainer Miller ja Heidi Pähn.
Salme teatri 2018. aasta lavastus «Suvepäev». Rainer Miller ja Heidi Pähn. Foto: Rait Avestik

Rahvusvahelise kuvandi, minapildi ja statistika järgi on eestlased maailma suurim teatrirahvas. Ent mõeldes, rääkides ja kirjutades teatrist peetakse enamasti silmas üksnes kutselisi truppe ja nende tegemisi. Ehk meie teatripildi mõttelise jäämäe veepealset osa. Veealuse – suhteliselt varjatud ja väheteadvustatud – osa moodustab harrastusteater, mida viljeletakse mingil moel peaaegu kõigis keskmiselt asustatud punktides üle kogu Eesti. Statistikaameti andmetel oli 2019. aastal Eestis koguni 431 harrastusteatrit, neist u 200 täiskasvanute kollektiivi.

Teatriloolane ja -kriitik Rait Avestik kirjutas ja koostas Eesti harrastusteatri ajaloost ja tänapäevast esindusliku ning mahuka teose «Teatriarmastajad», pakkudes seeläbi sellele valdkonnale ja seltskonnale üle pika aja vähemalt raamatu kujul suurt lava, mida need kindlasti väärivad. Mainimist väärib ka tõsiasi, et 2019. aastal pälvis Avestik Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia «pikaajalise harrastusteatri analüüsimise ja jäädvustamise eest suulises, kirjalikus ning fotograafilises vormis».

Te olete üks väheseid eesti teatriloolasi, kes tunneb huvi nii kutselise kui ka harrastusteatri vastu. Kui lahus need kaks sfääri tänapäeva Eestis üksteisest paiknevad?

Teater on ikka üks või teatri kui kunstiliigi tekkimise alg­impulsid on samad nii harrastajatel kui ka kutselistel ja professionaalidel. See oli juhus, et ma paarkümmend aastat tagasi teatrikriitikuna alustades sattusin paralleelselt ka harrastusteatrimaailma. Kuna need maailmad on tõesti üsna lahus, siis peab sellesse veealusesse maailma sind keegi kutsuma või tõukama. Kutseliste ja harrastajate teatrimaailmade kõrvuti vaatamine on mind kui ­teatriuurijat aidanud nii mõnegi teatriolemusliku küsimuse lahendamisel.

Linnades, kus on olemas kutselised teatrid, ei pääse harrastustrupid mõistetavatel põhjustel muidugi üldse pilti. Paljudes väikekohtades on kohalikud küla- ja kogukonnateatrid aga sisuliselt ainsad teatrid, mille etendusi rahvas kodust kaugele sõitmata oma silmaga näha saab. Seal ei tea sügavama erihuvita inimesed jällegi midagi suurte teatrite tegemistest. Omakandi teatrit võib rahvas vastu võtta oluliselt soojemalt kui külalisi linnast, hoolimata sellest, mida ja kuidas külateater mängib. See nüanss kohustab väikseid maateatreid aga eriti tõsiselt oma tegevusse suhtuma.

Väärib meenutamist, et meie kutseline teater arenes ju puhtalt harrastusteatrist. Erinevad maailmad hakkasid tekkima siis, kui tekkis seltskond koolitatud teatraale ja eriti siis, kui Eestis hakati teatriharidust andma.

Milline on seni viimane Eestis harrastusteatrist kutseliseks kujunenud trupp või teater?

Päris kutseliseks harrastusteater ikkagi ei arene. Sest see pole ka eesmärk. Aga on erandeid. Sellist arengujoont võime hea tahtmise korral näha näiteks Tartu Uue Teatri juures, mille 2008. aastal valminud esiklavastus «Endspiel» vastas igati harrastusteatri kriteeriumitele. Siia ritta võime sättida ka kunagised Tartu Lasteteatri, Tartu Teatrilabori ja Võru Teatriateljee. Elvas tegutseb juba mõnda aega Lendteater, kellel on oma maja ja kes on mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui Elva linn võtaks nad oma eelarvesse ning teater jätkaks siis juba täieõigusliku poolkutselise linnateatrina. Projektidena sündinud lavastusi on küll mitu, mida võib rahuliku südamega müüa ja vaadata.

Märksõnad
Tagasi üles