Rooma keisreid on ajaloos nagu kirjusid koeri külatänaval; kes neid kõiki nimepidi teab ja üksteisest eristada suudab. Enamikule meist meenuvad esimeste või koguni ainsatena ilmselt Caligula ja Nero, kelle nimed on saanud türannia, edevuse, julmuse ja hulluse sünonüümiks. Aureliuse nimi seostub seevastu eelkõige tarkuse, tasakaalukuse ning eneseküllasusega. Ja seda hoolimata asjaolust, et ta veetis peaaegu kogu täiskasvanuelu sõjas barbaritega veriselt arveid õiendades.
Ei ole teada, et ta oma moraalseid tõekspidamisi just ülemäära innukalt Rooma riigi valitsemisel oleks rakendanud (vastasel juhul oleks selle langus olnud ilmselt veelgi kiirem, à la Nõukogude Liit, Mihhail Gorbatšov ja perestroika), küll aga on «Iseendale» siiani üks tuntumaid ja mõjukamaid antiikajast pärinevaid teoseid. Seda loetakse ja tsiteeritakse siiani kogu maailmas. Ning seega võib väita, et Marcus Aurelius on keiser, kelle valitsusaeg veel kestab. Olgugi et mitte keisri, vaid filosoofina.
«Iseendale» on autori iseloomuomaduste, elukogemuste ja tõekspidamiste inventuur, mis kirjutatud ilmselt eelkõige või üksnes iseendale (see originaalis ilma pealkirjata teos ilmus esimest korda alles 16. sajandi keskel). Tegu pole mitte korralikult läbikirjutatud traktaadi, vaid märkmete kogumiga, iselaadse automotivatsiooniga – sellest ka natuke juhuslik struktuur, napp stiil, arutluskäikude vähesus ning arvukad kordused. See hoidub imperatiivsest toonist ja dogmaatikast ning mõjub filosoofia ajaloo üldisel foonil oma autobiograafilise hoiaku tõttu ülimalt erandliku ja sümpaatse, ent sisult suhteliselt eklektilise ja väheoriginaalsena (enamik Marcus Aureliuse moraali- ja elufilosoofia postulaate on leitavad kasvõi näiteks sajand varem elanud Seneca teostest).