Vana-Rooma keiser, kelle valitsusaeg veel kestab

Marcus Aureliuse ratsamonument (kollaaž). FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Täna 1900 aastat tagasi sündis Vana-Rooma keiser ja filosoof Marcus Aurelius (121–180), kelle teost «Iseendale» võib pidada üheks maailma esimeseks elustiili- ja eneseabiõpikuks. Viimased neli kümnendit on see Jaan Undi tõlkes kättesaadav ka eesti keeles (sellest 1983. aastal ilmunud raamatust – tiraaž 12 000 eksemplari! – pärinevad kõik järgnevas tekstis kasutatud tsitaadid).

Rooma keisreid on ajaloos nagu kirjusid koeri külatänaval; kes neid kõiki nimepidi teab ja üksteisest eristada suudab. Enamikule meist meenuvad esimeste või koguni ainsatena ilmselt Caligula ja Nero, kelle nimed on saanud türannia, edevuse, julmuse ja hulluse sünonüümiks. Aureliuse nimi seostub seevastu eelkõige tarkuse, tasakaalukuse ning eneseküllasusega. Ja seda hoolimata asjaolust, et ta veetis peaaegu kogu täiskasvanuelu sõjas barbaritega veriselt arveid õiendades.

Ei ole teada, et ta oma moraalseid tõekspidamisi just ülemäära innukalt Rooma riigi valitsemisel oleks rakendanud (vastasel juhul oleks selle langus olnud ilmselt veelgi kiirem, à la Nõukogude Liit, Mihhail Gorbatšov ja perestroika), küll aga on «Iseendale» siiani üks tuntumaid ja mõjukamaid antiikajast pärinevaid teoseid. Seda loetakse ja tsiteeritakse siiani kogu maailmas. Ning seega võib väita, et Marcus Aurelius on keiser, kelle valitsusaeg veel kestab. Olgugi et mitte keisri, vaid filosoofina.

«Iseendale» on autori iseloomuomaduste, elukogemuste ja tõekspidamiste inventuur, mis kirjutatud ilmselt eelkõige või üksnes iseendale (see originaalis ilma pealkirjata teos ilmus esimest korda alles 16. sajandi keskel). Tegu pole mitte korralikult läbikirjutatud traktaadi, vaid märkmete kogumiga, iselaadse automotivatsiooniga – sellest ka natuke juhuslik struktuur, napp stiil, arutluskäikude vähesus ning arvukad kordused. See hoidub imperatiivsest toonist ja dogmaatikast ning mõjub filosoofia ajaloo üldisel foonil oma autobiograafilise hoiaku tõttu ülimalt erandliku ja sümpaatse, ent sisult suhteliselt eklektilise ja väheoriginaalsena (enamik Marcus Aureliuse moraali- ja elufilosoofia postulaate on leitavad kasvõi näiteks sajand varem elanud Seneca teostest).

«Iseendale» on kirjutatud ajal, mil filosoofia oli ühtepidi vabanemas mütoloogilisest maailmapildist ning teisalt polnud veel jõudnud kujuneda «teoloogia toatüdrukuks» või wannabe-teaduseks; ajal, mil selle mõttedistsipliini kaugus metafüüsikast ning seos argise eluga oli ilmselt keskeltläbi suurim tema senise ajaloo jooksul. Marcus Aurelius käsitleb eelkõige küsimusi, millele on meil kõigil vaja elu jooksul – mida varem, seda parem – vastused leida. Mis on ülim hüve? Kuidas elada hästi ja õnnelikult? Kuidas suhtuda ühiskonda, teistesse inimestesse, saatuse keerdkäikudesse ja omaenese surelikkusesse?

Modernse maailma võimaluste paljuses, kus õnn näib olevat kogu aeg käeulatuses, ent meist enamikule vist end kunagi lõpuni kätte ei anna, on need küsimused muutunud iseäranis aktuaalseks. Me elame neurooside tipptunnil, mil kõiksuse, looduse, ühiskonna, teiste inimeste ning – mis peaasi – iseenesega kooskõlas olev inimene näib olevat suur haruldus. Hea elu sünnitab millegipärast suurel hulgal vaimset ebakindlust, paiskab inimese väärtuskaosesse, mässib neurooside võrku, ajab iseenesega tülli.