AK ⟩ Kuidas elada ja töötada nii, et saaks kirsturaha kokku?

Tööline 1930. aastal New Yorgis Empire State Buildingu ehitusel. Foto: Erakogu

John Dos Passose (1896–1970) romaan «42. laius­kraad» (1930) on esimene osa triloogiast, mille koondpealkiri «U.S.A.» kannab eneses möödavaatamatut ajaloolist, geograafilist ja sotsiaalpoliitilist mastaapi. Teos pakub eepilist panoraamvaadet selle suurriigi eelmise sajandi esimesele kolmele kümnendile.

Eesti lugeja tutvus Dos Passose loominguga algas 2007. aastal, kui kirjastuse Tänapäev «Punase raamatu» sarjas ilmus tema läbimurderomaan «Manhattan Transfer» (1925) – kiretu tundlikkusega sajanditagust New York Cityt kujutav teos, üks Ameerika modernse romaanikunsti tähtteoseid, mille kaleidoskoopiline vorm ja distantseeritud autorihoiak annab suurepäraselt edasi selle ikoonilise linna ja murrangulise ajastu kollektiivseid meeleseisundeid. «U.S.A.» triloogias on Dos Passos laiendanud sama meetodit kogu riigi portreteerimiseks.

USA zeitgeist’i paremaks tabamiseks rikastas ta oma romaani kollaažidega tollastest ajalehtedest väljarebitud pealkirjadest, lendlausetest ja tekstikatketest. Üks neist, mis paigutatud teose algusesse, kuulutab: «Kahekümnes sajand saab olema Ameerika sajand. Seda valitseb Ameerika mõtteviis. Sellele annavad tooni ja suuna Ameerika edusammud» (lk 7–8). Nagu nüüd tagantjärele teame, osutus see eneseusu ja eneseimetluse paatosest pungil retoorika igati õigustatuks: 20. sajand nägi Uue Maailma majanduslikku, poliitilist, sõjalist ja kultuurilist domineerimist. USA oli ja on kõigi võimaluste maa, suurte kontrastide maa. Seda on väga lihtne armastada ja idealiseerida, seda on väga lihtne põlastada, kritiseerida ning naeruvääristada.

Dos Passos näib olevat olnud – nagu kirjanikule tema valitud teema emotsionaalse, intellektuaalse ja dokumentaalse käsitluse lähtepunktiks soovitav – eri tundeäärmuste vahepeal, suutmata nende vahel valida. Ta armastab seda maad ja selle inimesi (kusjuures romaanitegelased olid ajastu mõttes ühtlasi tema kaasaegsed), ent tõdeb, et USA majanduspoliitika näiline tõhusus tuleb üksikisikute arvelt; et rahvuslikul rahvaspordialal nimega american dream, millel võiksid justkui võita kõik korraga, jääb enamik osavõtjaid paratamatult kaotajaks. Ja need kaotused on süsteemi toimeloogikasse algusest peale küüniliselt sisse arvestatud.