Vabaduse galeriis avatakse Enn Põldroosi digimaalide näitus

Foto: Repro

Alates esmaspäevast, 3. maist on Tallinnas Vabaduse galeriis vaadata Enn Põldroosi digimaalide näitus «Murdejooned», mis jääb avatuks kuni 26. maini.

Enn Põldroos (1933) tuli eesti kunsti 1950ndate lõpul, tema esimene isikunäitus oli 1966. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis (siis Kunstisalong) ja ka nüüd, enam kui 60 aastat hiljem, ei ole tema loomingus ei väsimuse ega ka enesekordamise märke.

Vabaduse galerii näitus koosneb eranditult uutest, paari viimase aasta jooksul (2019–2021) valminud töödest, kus kunstnik, nagu ta viimasel ajal ikka on teinud, on ühendanud maalikunsti digitaalse töötlusega: maalid on valminud spetsiaalsel kuvaril ning siis prinditud lõuendile. Igale tööle on määratud maksimaalne paljundamistiraaž – kahes kuni 25 eksemplaris – ja individuaalne järjekorranumber, mis on koos autori signatuuriga ära toodud teosele lisatud sertifikaadis.

Enn Põldroosi viimaste aastakümnete kunstist rääkides ei pääse mööda elutarkusest selle kõige avaramas ja inimlikumas tähenduses. Teda võib vaadata vana targa mehe etalonina, kes vaatab küll tagasi – teeb ekskursse nii enda kui ka teiste varasemasse loomingusse –, kuid ei takerdu minevikku, vaid suudab nii enda elu- kui ka avarama kultuurilise kogemuse pinnal luua uue terviku. Teda on huvitanud eksistentsiaalsed teemad, tema kunstist võib rääkida kui filosoofiliste mõtiskluste pinnal vormunud visuaalsest eneseväljendusest, millel ei ka puudu seos ka ajakohasusega.

«Murdejoonte» näituse selgituseks on kunstnik kirjutanud:

Üheks teeviidaks, mis mind kogu elu on silme ees peibutanud, kuid mida ma vaid aeg-ajalt olen julgenud järgida, on ettekujutus kunstist, mis vormub filosoofiliste mõtiskluste pinnal. Mitte ei illustreeri filosoofilisi heietusi, vaid silub tegutsemispinda vabadele mõttekukerpallidele.

Olen mõtisklenud murdejoonte ja piirsituatsioonide tekkimise üle inimestes. Aga ka ajas, kus viibime. Nii surveolukordades kui ka igapäevaleebuses. Mind huvitavad meis peituvate erisuunaliste, tihti vastandlike impulsside ja mõjukogumite olemus ja koostoime. Need vastastikku seismised võivad viia meid kriisini. Siiski, üha sagedamini olen hakanud vaatlema neid mitmesse suunda kiskuvaid vektoreid mitte kõrvaldamist vajava konfliktina, vaid meie eksistentsi ühe algtingimusena.

Mind on hakanud huvitama kujutluspilt, mille kohaselt iga mõte, toiming või seisukohavõtt sisaldab endas juba algusest peale ja vältimatult ka oma vastandit. Mida elus ka kohtad, siis vältimatult on sellesse haardunud ka mingi antitees. Antiväärtus. Antitõde. Hea ja halb, vari ja valgus – mida tahes. Kuid hoidugem kiirustavast väärtushinnangust: sugugi mitte alati ei tähenda see igavikulist kurja ja hea kahevõitlust, vaid olemuslikku ehitusplaani. kuidas meie tõdede pundar siin ilmas koos püsib, olgu siis tegemist lihtsalt rabelemisega niisuguse ja teistsuguse vahel või jõuprooviga lootuse ja lootusetuse vahel. Need arusaamade paarisrakendid, mis meis peituvad, kuuluvad kokku. Nende riiakate kaksikute vahekord võib olla erinev. Nad võivad teineteist toetada – aga ka hävitada. Nad võivad läbi põimuda ja moodustada kummalisi mosaiike. See kahestumine võib tähendada absurdi, aga ka komöödiat või tragöödiat. Või lihtsalt elu igapäevast voolu. Nad võivad olla aluseks eksistentsiaalsele valule, aga ka rõõmule. Seda olengi püüdnud oma töödes jälgida.

Inimese elutõdede vastuolulisus ei tähenda tingimata dramaatilist konflikti, milles tuleb kohe kord majja lüüa. Teataval määral kuulub see vältimatult inimeseks olemise, inimlikkuse kui väärtasja juurde. Enne kui hakata meid häirima, muudab see nagistamine tavaliselt meie elu ilusamaks. Meie rõõmuks ja needuseks allume käsule igavesti kõlkuda meis peituvatel murdejoontel.