Düstoopia, mis oli reaalsus

Jared Harris ja Stellan Skarsgård HBO sarjas «Chernobyl». Foto: Kaader Tyelesarjast

Taasavaldame 2019. aasta juunis ilmunud arvustuse HBO telesarja «Tšornobõl» kohta.

Hullunud dosimeetri kurjakuulutav plõksumine. Nähtamatu, kuid kindel ja kohutav surm. Valedele rajatud ühiskonna rägastik. Masendav ametkondlik tölplus. Kangelaslikkus, mida pole välja mõelnud propagandistid. Külma ja roostes rauasaena aeglaselt liikmetesse lõikav hirm. Maailm, mis oli hävingule lähemal kui kunagi varem.HBO viieosaline minisari «Chernobyl» tõstis niigi järjest kvaliteetsemate telesarjade lati erakordselt kõrgele ja ega olegi ehk midagi imestada, et paari nädalaga tõusis see maailma ilmselt mainekaima filmiportaali IMDb telesarjade edetabelis 9,7 punktiga kümnest võimalikust esimesele kohale, edestades sellist kvaliteetklassikat nagu «Breaking Bad», «The Wire» ja «Planet Earth II».

Kõige kõrgema taseme õnnetus

26. aprillil 1986 kell 1.23,40 öösel plahvatas väga viltu läinud katse käigus Tšornobõli tuumajaama 4. ploki reaktor. Tehniliselt võttes polnud tegu tuumaplahvatusega, kuigi sageli ekslikult nii arvatakse. Suur osa reaktorist lendas sõna otseses mõttes õhku. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas nelisada korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Tšernobõli katastroof on tuumaintsidentide skaala järgi seitsmenda ehk kõige kõrgema taseme õnnetus. Sellist õnnetust aga lihtsalt ei saanud Nõukogude Liidus juhtuda. Sestap asuti vanade heade traditsioonide kohaselt kõike varjama. Põhimõtteliselt on praeguseks õnneks enam-vähem selge, mis Tšornobõli katastroof oli, miks see juhtus ja mida endaga kaasa tõi.

«Chernobyli» loojad alustavad sarja ühe keskse tegelase, füüsik Valeri Legasovi (Jared Harris) enesetapuga. Kui kõik oleks justkui juba ette teada, millest siis üldse rääkida? Aga just see on koht, kus tuleb mängu hiilgav storytelling, suurepärane näitlejatöö, võimas produktsioon, vägevad eriefektid ja detailid, detailid, detailid. Ameeriklastel on väga problemaatiline ehedat nõukogude reaalsust taastada, isegi selline suurepärane nõukogude spioonidest kõnelev kvaliteetsari nagu «The Americans» astus korduvalt reha otsa, mille pulkadeks olid eriti piinlikud klišeed.

«Chernobyl» seevastu meenutab tänasele keskealisele põlvkonnale loomutruult keskkonda, mis on tuttav nagu perekonna luitunud sametkaantega fotoalbum. Rusuvad hallid paneelmajad, tubakavingust läbiimbunud toad, luitunud tapeedid, kooruv värv, krimpleenseelikud ja pruunid ülikonnad. Paksude raamidega koledad prillid. Ehtsad on ka tuletõrjemasinad ja kiirabiautod. Düstoopia, mis oli reaalsus.

Karmid mehed maa alt. Kaevurid õõnestavad hõõguva tuumakatla alla ruumi jahutuspadja paigaldamaiseks. Foto: Kaader Telesarjas

Suurem osa sarjast võeti üles Leedus. Vilniuse magalarajoonist Fabijoniškėst sai Pripjati linn. Kaunast kasutati Moskvana. Miks aga Leetu satuti? Selle peamine põhjus oli Ignalina tuumajaam, mis on Euroopa Liidus ainus Tšornobõli tüüpi tuumaelektrijaam.

Mõistagi ei ole tegemist sajaprotsendilise autentsusega. Pripjati tänavatel ei saanud kaheksakümnendate keskel kuidagi olla leedvalgusteid ja akadeemik Legasov ei elanud tegelikult koerakuudist pisut suuremas korteris, aga küllap ei ole see koht, mille kallal norida.

«Pohmaka» järgedest šedöövrini

Sarja kaks põhiautorit on mehed, kelle senine CV on praegust konteksti arvestades pisut ootamatu. Stsenaristi ja ühtlasi sarja looja Craig Mazini tuntuimad teosed on «Pohmaka» triloogia kaks viimast filmi ja «Scary Movie» frantsiisi paar tagumise otsa kahtlase väärtusega järge. Režissöör Johan Renck aga lõi üheksakümnendate keskpaigas popmuusikailmas laineid Stakka Bo nime all. Polnud üldse halb, aga kokkuvõttes kõlas ikkagi nagu vaese mehe Stereo MCs.

Sarja peategelasi ei kehasta ameeriklastest näitlejad. Ja ei mingit piinlikku slaavi aktsenti väänatud inglise keelt, mis peaks rõhutama, et tegu on ikkagi venelastega.

Jared Harris (inglane) mängib õnnetuse detailse analüüsiga tegelenud füüsikut Valeri Legasovit. Stellan Skarsgård (norralane) kehastab ministrite nõukogu esimehe praktiliselt kõikvõimsat asetäitjat Boriss Štšerbinat, kes radioaktiivse reaalusega silmitsi seistes kasvab praalivast tšinovnikust ümber vastutustundlikuks meheks. Emily Watson (inglane) mängib väljamõeldud tegelaskuju, naisfüüsik Uljana Homjukki, südametunnistusega vene teadlaste koondkuju.

Filmi heliriba ei ole päris tavaline. Selle pidi tegema islandi helilooja Jóhann Jóhannsson, kes suri aga ootamatult 48-aastasena 2018. aasta talvel. Asja võttis üle tema kaasmaalanna, peamiselt tšellistina tuntud Hildur Guðnadóttir, kes on teinud koostööd selliste bändidega nagu Múm, Pan Sonic, Hauschka ja Sunn O))). Hildur sõitis koos helirežissöör Chris Watsoniga Tšornobõli kohale. Nad tõmbasid kaitseülikonnad selga, ja salvestasid selle paiga hääli ning ehitasid nende ümber hiljem kummitusliku ja mõjusa muusika.

Saatjaks kõrvulukustav vaikus

Linnaelanikud ei saa undavate sireenide tõttu magada. Tervete perekondade kaupa kogunetakse tänavatele vaatama seninägematut pilti. Taamal vilgub põlev tuumajaam nagu nääripuu ja sellest taevasse küündiv rohekas koonus on kaunim kui nääriküünal. Õhus lendab kummalisi räitsakaid nagu musta lund, kattes naiste juuksed täpilise loorina. Lapsed mängivad rõõmsalt seninägematus pehmes tolmus ning tänavalaternad heidavad sellele kõigele tontlikku valgust.

Tüüakate ja määrdunud nägudega kaevurite brigaad. Nad ei röögi ega praali, kuid on juba oma olemuse poolest nii karmid mehed, et «Troonide mängu» pasundavad dothrakid on nende kõrval otsekui ponide seljas ukerdavad ja papist relvadega vehkivad algklassipoisid pühapäeval puhkepargis.

Tinakirstus maetavate tuletõrjujate matus. Nad maetakse ühte hauda. Pärast kirstude sängitamist voolab hauda hall tsement, mis katab vaikselt igaveseks kinni meeste viimased puhkepaigad.

Ema kõhus kasvav loode, mis ohverdab ennast tema nimel ja võtab kogu radioaktiivsuse endasse. Laps sureb paar tundi pärast sündi. Need on südantlõhestavad kaadrid.

Olen kohtunud paljude eestlastega, kes saadeti Tšornobõli plahvatuse tagajärgi likvideerima. Nad on üldiselt sünged mehed. Nad räägivad nagu ühest suust, et kõige õudsem oli seal vaikus. Kõrvulukustav vaikus saatis mehi nii päeval kui öösel. See oli vaene kant juba enne plahvatust. Nüüd on see elamiskõlbmatu tuhandeks aastaks.

Paljud neist jätsid oma naise maha. Nad ei saa öösiti magada. Öö jooksul vahetavad mitu korda särki, sest higistavad end läbimärjaks. Mitmed nendest on praeguseks surnud.

«Chernobyli» võib võtta kui ülimalt mõjusat ja verd tarretama panevat hoiatust minevikust. Ühtlasi on see tontlik näide sellest, milleni viib ühiskond, mis on üles ehitatud valedele, hirmutamisele ja lämmatavale karjääriihale.

ARVUSTUS
«Chernobyl»
HBO 5-osalise telesari, 2019
Režissöör Johan Renck
Osades Jared Harris, Stellan Skarsgård, Paul Ritter, Jessie Buckley jt