Õnnelikud on inimesed, kes saavad Viljandi kohta öelda «minu». See on kirjeldamatu privileeg, teenimatu õnn, peavõit elu suurel loteriil. Üks neist väljavalituist, saatuse suurtest lemmikutest, on ameeriklane Justin Petrone, New Yorgist pärit kirjanik, kes raius selle fantastilisena mõjuva fakti nüüd ilmarahvale imestamiseks, imetlemiseks ja kadestamiseks koguni raamatusse. «Minu Viljandi» – selline pealkiri on tema omaeluloolisel teosel. Kõlab muidugi suureliselt. Seda lugedes raiub kiivus mu põlisviljandlase pagulusest piinatud südamesse kui jäänoaga.
Raamatu tagakaanel kirjutab Petrone teose tutvustuseks, et see on «sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ta on veetnud selles väikeses linnas». Miks sürrealistlik? Eks ilmselt seepärast, et autor saab isegi aru, et Viljandisse tulles sattus ta justkui peeglitagusesse maailma, reaalsuse VIP-tsooni, paradiisi eeskotta. Kirjutades lugejatele, kel endil puuduvad nii vastavad kogemused (kui ilmselt ka neid võimalikuks pidada lubav kujutlusvõime), on mõistlik nimetada oma vastavaid muljeid sürrealistlikeks. Müüa tõde maha millegi pooleldi fiktsionaalse pähe. Siis ei peeta sind vähemalt valetajaks või hulluks. Loetakse, olgugi et ei usuta.
Mina usun. Ning tean, et Viljandi on hästi hoitud saladus. Seal kehtib vandeseltslaste vahel sama reegel, mis poolkinnistes narko- ja seksiklubides: kõik, mis toimub Viljandis, jääb Viljandisse. Sellest ei peeta küll alati kinni, aga pole hullu – sest tõde kaitseb salastatusest veelgi kindlamalt inimeste uskmatus. Petrone kirjutab Viljandi kohta: «Võlutud paik. See on kui omamoodi hõnguga nõiutud loss. Romantika ja dekadents» (lk 12). Ning resümeerib: «Kogu Viljandi on unenägu» (lk 36).
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
