Viljandi – lihtsalt linn või postikoodiga poeesia? (1)

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Viljandi vanalinn.
Viljandi vanalinn. Foto: Elmo Riig

Maailmas on palju ilusaid linnu. Ja siis on Viljandi, neist kõigist ilusaim. Sest tema ilu on – kui kasutada kosjamooride keelt – korraga nii väline kui sisemine. Ühtlasi (ning mõistagi täiesti juhtumisi) on Viljandi minu sünni- ja kodulinn. Olen Viljandi patrioot ja registrijärgne linnakodanik. Ning seda hoolimata asjaolust, et elu paiskas mind südametu jõhkrusega juba õrnas eas ebaõiglaselt pagulusse. Ega pole siiani püsivalt tagasi lubanud. Pean leppima perioodiliste, ent paraku üksnes põgusate palverändudega. Pagulaseleib, räägitakse, on kibe. On küll, võin kinnitada nii sõnade kui pisaratega...

Õnnelikud on inimesed, kes saavad Viljandi kohta öelda «minu». See on kirjeldamatu privileeg, teenimatu õnn, peavõit elu suurel loteriil. Üks neist väljavalituist, saatuse suurtest lemmikutest, on ameeriklane Justin Petrone, New Yorgist pärit kirjanik, kes raius selle fantastilisena mõjuva fakti nüüd ilmarahvale imestamiseks, imetlemiseks ja kadestamiseks koguni raamatusse. «Minu Viljandi» – selline pealkiri on tema omaeluloolisel teosel. Kõlab muidugi suureliselt. Seda lugedes raiub kiivus mu põlisviljandlase pagulusest piinatud südamesse kui jäänoaga.

Raamatu tagakaanel kirjutab Petrone teose tutvustuseks, et see on «sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ta on veetnud selles väikeses linnas». Miks sürrealistlik? Eks ilmselt seepärast, et autor saab isegi aru, et Viljandisse tulles sattus ta justkui peeglitagusesse maailma, reaalsuse VIP-tsooni, paradiisi eeskotta. Kirjutades lugejatele, kel endil puuduvad nii vastavad kogemused (kui ilmselt ka neid võimalikuks pidada lubav kujutlusvõime), on mõistlik nimetada oma vastavaid muljeid sürrealistlikeks. Müüa tõde maha millegi pooleldi fiktsionaalse pähe. Siis ei peeta sind vähemalt valetajaks või hulluks. Loetakse, olgugi et ei usuta.

Mina usun. Ning tean, et Viljandi on hästi hoitud saladus. Seal kehtib vandeseltslaste vahel sama reegel, mis poolkinnistes narko- ja seksiklubides: kõik, mis toimub Viljandis, jääb Viljandisse. Sellest ei peeta küll alati kinni, aga pole hullu – sest tõde kaitseb salastatusest veelgi kindlamalt inimeste uskmatus. Petrone kirjutab Viljandi kohta: «Võlutud paik. See on kui omamoodi hõnguga nõiutud loss. Romantika ja dekadents» (lk 12). Ning resümeerib: «Kogu Viljandi on unenägu» (lk 36).

Justin Petrone loominguline idüll Viljandi kohvikunurgas.
Justin Petrone loominguline idüll Viljandi kohvikunurgas. Foto: Elmo Riig

Kõnealuses raamatus esitatud romanss Viljandiga, mis on Petronele järjekorras teine, algas juba mitu aastat tagasi. Ning üsna vähelubavalt. «Mul on selline tunne, et ma olen surnud» (lk 20), kirjutab autor nende päevade kohta. Tema tollane muusa, teose üks värvikamaid kõrvaltegelasi, tõdeb, et Viljandi on «paik, kuhu tullakse seltskonda vahetama, ümber orienteeruma, kosuma» (lk 27). Petrone ise tunnistab, et: «Kuidagi aga on nii läinud, et ma ei ole suutnudki Viljandist lahkuda. Linn pole lasknud» (lk 11).

Viljandi on siin teoses mitte üksnes sündmuste toimumispaik, vaid ka kaaspeategelane – täpselt nagu raamatu pealkiri ja Petrone Prindi «Minu...»-sarja formaat justkui eeldavad. Ent samas seda siiski mitte päris ootus- ja harjumuspärasel moel ning määral. Justin Petrone lähenemisnurk pole oma kirjutise geograafilise objekti suhtes eriti ajalooline, antropoloogiline ega pragmaatiline. Vaid pigem poeetiline. Viljandi on tema käsitluses mitte lihtsalt linn, vaid postikoodiga poeesia; pooleldi maagiline paik, kus tähed on madalal, udu loksub üle katuseharjade, öös kajab sireenide võrgutavat laulu ning õhk on täis magusat melanhooliat ja õnnelubadust.

Viljandi
Viljandi Foto: Marko Saarm

Petrone jaoks tähendab Viljandi boheemlaslikku jõudeelu, lõputuid uitamisi ja ulmlemisi tühjadel tänavatel ning pooltühjades kohvikutes. Kõik argine, olmeline ja halb on jäänud kuhugi kaugele maha, mingisse paralleelreaalsusesse, mis laiub Viljandi kaitsvate linnamüüride taga. Ta tõdeb, et «siin elamisega kaasneb maailmast eraldatuse tunne» (lk 139), «iga päev siin on vaat et täiuslik» (lk 149–150), «Viljandis hakkavad mu mälestused ja unenäod kuidagi kokku sulanduma» (lk 167), «ma mõtlen aina, et see kõik on mingi film» (lk 15).

Justin Petrone – kui keegi veel ei teadnud – on tõupuhas romantik, täiesti lootusetu juhtum, klassikaline õpikunäide. Ta usub siiralt, et ainus, mis suudab justkui võluväel lahendada korraga kõik tema probleemid, on (uus) armastus. Mida ta siis Viljandi kohvikutest, veinilokaalidest ja salongidest otsima asub. Hajameelselt, melanhoolselt ja suhteliselt passiivselt. Ent samas siiski elurõõmsalt ja lootusrikkalt.

Sellest kujuneb melodramaatiline idüll, mis on raamatus lugeja ette toodud ühtaegu nii eneseiroonilise, masohhistliku kui meeliskleva pihtimuslikkusega. Petrone enesehaletsus on lüüriliselt läbitunnetatud ja isikupärasel moel estetiseeritud. Viis, kuidas ta endast ja oma tunnetest kirjutab, mõjub halearmsalt ja sümpaatselt ning lehekülgede kuludes otsapidi ka tüütult.

Viljandi ja hommikuudu.
Viljandi ja hommikuudu. Foto: Elmo Riig

Nii oma teemavaliku, tundetooni kui väljenduslaadi poolest on Petrone kirjaniku ning ilmselt ka inimesena natuke naiselik. Sugudevahelistele suhetele läheneb ta läbi sodiaagimärkide, käib ennustaja juures, nutab kodus teki all, armastab oma suhtestaatust arutada kohvikulaua taga. Vastupidiselt enamikule meestest ei paista ta ühtlasi olevat suurem asi seksientusiast; ta eelistab lahendada naisküsimusi mitte käte või muude eenduvate kehaosadega, vaid hingeliselt – ikka sõprus, vastastikune lugupidamine ja armutõotused kõigepealt. Ta on mees, kes tahab rääkida oma tunnetest.

Kõik mehed jäävad seksuaalkäitumiselt mingi bioloogilise paratamatuse tõttu vist kuni lõpuni hilispuberteetikutest koolipoisteks. Mis suheldes võõraste atraktiivsete naistega avaldub enamiku puhul peaasjalikult selles, et ujedus kaob vanusega ära, aga kärsitus jääb või koguni kasvab. Petrone isik ja vastavateemaline elukogemus, nagu neid raamatus esitatakse, olid vähemalt mulle huvitavad eelkõige selle poolest, et tal näib kõik olevat vastupidi: kärsitust enam pole, ent ujedus on siiani tugevalt esil.

Mitmel korral on ta oma raamatus maininud Scott Fitzgeraldi. Tõlgendades neid vihjeid psühhoanalüütiliselt, võiks väita, et ta otsib oma Zeldat, kes ta ühtaegu päästaks ning lõplikult hukutaks. Sest muidu hukkub ta omal käel. Aga see poleks pooltki nii poeetiline. Nende kaante vahel kohtub lugeja Petrone kolme muusaga, kelle ta on kirjutanud võluvalt kapriisseks, kirglikuks ning väljapeetult distantseerituks.

Järjekordset kohtumist neist ühega kirjeldab ta näiteks nii: «Teda nähes valdab mind mõningane hirm, otsekui oleks ta tulnud mu hinge järele. Nägin teda esimest korda läbi põõsaste pugemas, ise üleni valges nagu purunenud unistuste ingel. Need juuksed. Need silmad. Ta on rabavalt kaunis, kuid miski õgib teda seestpoolt ning see pole mina» (lk 182).

«Minu Viljandit» kannab nii tegevuslikus kui tunderõhulises plaanis «mulle tundub, et täna ma ei skoori»-meeleolu, millega on enamikul lugejatest ilmselt isiklike kogemuste baasil samastuda kergem, kui nad enesele tunnistada sooviks. Petrone suhtumine antud olukorda on täpselt selline, nagu kõik naisteajakirjad eeskujuks seavad: debiilsuseni optimistlik ja äraootav. Melanhoolia ei lähe siin üle meeleheiteks.

Sügishommik Viljandis.
Sügishommik Viljandis. Foto: Marko Saarm/sakala

Vastamata ja viibiva armastuse kõrval on teose teiseks peateemaks välismaa mehed Viljandis. Siit joonistub välja teatav muster – linna tumedam allhoovus, mis ühtaegu hirmutab ja peibutab. Eks iga legend vajab inimeste huvi ja kujutlusvõime ärgitamiseks varjupoolt. Petrone Viljandil on see olemas. Ta kirjutab, et Viljandi on «eksinud võõramaa-meeste Bermuda kolmnurk» (lk 56), «kadunud hingede eikellegimaa» (lk 164), «viimane peatus elus» (lk 66), «Viljandis ei ole keegi tegelikult Viljandist pärit» (lk 64).

Ehkki kohalikke naisi kirjeldatakse sellel foonil täpselt nii ilusate, tarkade, võrgutavate ja kapriissetena kui poeetilisele kujutlusvõimele püsimiseks ja kasvamiseks vaja, on teose õhustik õnneliku lõpu eelaimdusest viimase piirini tiine. Kas või kuivõrd see nende kaante vahel realiseerub, jäägu igaühe enda lugeda ning tõlgendada.

Mingit objektiivsetel vaatlustel ja üldistustel põhinevat tervikpilti Viljandist see raamat mõistagi ei anna. Ei saa ega soovigi anda. See Viljandi, mida nende kaante vahel kohtame, on – nagu teose pealkirigi täpselt piiritleb – ikkagi üksnes Petrone Viljandi.

Muuhulgas kirjutab ta, et on kaks Viljandit, «üks on tõeline ning teine su oma peas» (lk 97). Petrone peas omandab see linn maagilise mõõtme. Ning seega annab «Minu Viljandi» väärika ja väärilise panuse selle linna omamütoloogisse, kuhu on viimasel kümnendil panustanud seni kõige jõudsamalt Lauri Sommeri «Sealpool sood» (2014), Paavo Matsini «Gogoli disko» (2015) ning Nikolai Baturini «Fööniksburgi karussell» (2017).

Kirjutades Viljandist ütleks Petrone justkui lapsesuuga, et kuningas, keda arvati kõndivat alasti, on tegelikult uhkelt riides. Tehkem, meie ülejäänud, enesele seda rõõmu ja au ning vaadakem! Viljandi on avatud linn. Ja mis peaasi: unelmad on tasuta...

Justin Petrone

«Minu Viljandi»

Tõlkinud Raivo Hool

Petrone Print, 2020

296 lk

Justin Petrone, «Minu Viljandi». FOTO:
Justin Petrone, «Minu Viljandi». FOTO: Foto: Raamat
Tagasi üles