Ivar Põllu: teater muutub järjest isiklikumaks

«Kui meil poleks neid toetusi ja kui poleks kriisitoetusi, siis oleks lugu juba sellel kujul lõppenud. Aga meil on ikka veel oma seltskond koos ja töötukassa abil suudame ka palka maksta,» tunnistab Tartu Uue Teatri looja Ivar Põllu. Foto: Margus Ansu

Neljapäeva õhtul esietendus Tartu Uues Teatris Ivar Põllu uuslavastus «Kõigi piirangute lõpp», mida mängitakse Eesti Rahva Muuseumi B-parklas, ja teatri kinnitusel on tegemist teatrietendusega autodele. Miks Ivar Põllu vaatamata piirangutele püüab teatrit teha, kuidas läheb Tartu Uuel Teatril ja milline saab olema tuleviku teater, sellest räägibki Põllu suures intervjuus.

Olete öelnud, et tahtsite teha kõige lollikindlamat lavastust, aga tuli välja, et seda polegi võimalik teha. Miks?

Sest muutujaid, mis takistavad vaba kulgemist, on alati rohkem, kui suudad ette kujutada. Ega ei kujuta ju ette, et mängimise takistuseks võib saada määrus, et avalik sündmus peab olema lõppenud 21.00, selles pole ju sisulist loogikat peale selle, et Tavalist Inimest peetakse idioodiks, kes tahab vaid süüa, juua ja rüseleda.

Sedagi, et maikuus on päeval lumesadu ja kaks kraadi, ei suuda plaanidesse kohe sisse panna. Pigem ikka mõtled, et maikuu, ei tea, kuidas näitlejad oma vammustes ellu jäävad, palav ju.

Ütleme nii, et alustasime lollikindluse mängu, milles vastasmängijaks on kogu universum, ja tunnistan ausalt, et universum mängis meid korduvalt üle. Inimene mõtleb, jumal naerab.

Mis teid kui teatrijuhti ja lavastajat piitsutas otsima võimalust teha teatrit koroonapiirangute kiuste, mis oli teie enda isiklik väljakutse?

Teater koosnebki piirangutest ja kokkulepetest. See, et inimesed istuvad pimedas ruumis, näod ühele poole, ja vaatavad midagi, on ju ka piirang. Ilm oli vilets, tuli kari kokku ajada teatrisaali. Et seal oli pime, tuli leiutada valgustust jne. Arengud toimuvad läbi piirangute.

Mind ja ilmselt paljusid teisigi käivitab mõte, mida loovad need praegused piirangud. Mis on see, mis saab tänu piirangutele elujõu ja jääbki meiega? Ma ei arva, et autoteater jääb, see on nii mitte-öko, aga temas on kvaliteete, mida me praegu ei näe, aga mis lähevad edasi. Muidugi see piitsutas ka, et kui midagi ei tohi teha, siis võiks midagi ikka teha, sest see abituse tunne on eriti masendust tekitav. Juhitud abitus, mida tekitab vilkuv koroonafoor ja nädala kaupa tilgutatud piirangute info. Ilma igasuguse selge perspektiivita. Me pole loonud oma teatrit toetuste peale tiksuma, tahaks ikka tegutseda. Tiksumine on muidugi mõnus, aga see orjastab väga ruttu. See on nagu tilguti otsas elamine.

Kas vormile mõtlemise kõrval jäi aega ja võimalust pöörata tähelepanu ka sisule ning lavastuse kunstilisele tasemele? Lihtsustatult: milliseid kunstilisi kompromisse pidite trupiga tegema?

Kompromisse pole pidanud tegema. Sisu ongi vormist välja kasvanud. See tähendab siis, et oleme otsinud vahendeid, mis töötavad just selles situatsioonis. Ja kohandanud sisu, mis mängiks selle situatsiooniga kaasa. St publiku olukord ja ümbritsev mängiks kaasa.

Mõned asjad töötavad paremini, mõned asjad jätsime proovisaali, mõned asjad läksid platsil hoopis paremini ja teistmoodi tööle. Selles mõttes elav protsess, väga põnev, sest klappidega teatrit oleme teinud («BB ilmub öösel»), aga autodega on kõik hoopis teistmoodi. Ja selles, et publik istub karbis ja vaatab teist karbis inimest, on juba iseenesest kujund. Kas sellel ka kunstilist kaalu on, eks seda pärast Postimehest loeme.