Katrin Johansoni jutukogu «Ta tuleb» kaanepilt – järjekordne liba-Leis? – kujutab rõhutatult erksavärvilisi lilli morbiidselt mustal foonil. Must, mis kätkeb värvina eneses teatavat absoluuti, inimliku tunnetus- ja kujutlusvõime viimast piiri, lisab lillede biidermeierlikult turvalisele ilule mingi raskelt sõnastatava, ent selgelt tajutava modernse kihistuse, paneb pildil valitseva lüürilise põhitooni justkui jutumärkidesse. Ei pea olema koolitatud kunstiteadlane mõistmaks, et siin käib mäng metatasanditel. Et tähendus on tegelikult mujal. Aga kus?
AK ⟩ Miski pole hapram kui kirjandustegelase elu (1)
Nagu lugema hakates kiiresti selgus, peidab esikaane tõlgenduskoodi võti end raamatu tekstilises sisus. Milleks on kümme lühijuttu, kõigi ühisnimetajaks surm. Selle teadmise pealt hakkavad kaanekujunduse tähenduskihid avanema: lillede vahelt joonistub välja kirstukaane siluett ning pealkirjas esinev ebamäärane, ent pealtnäha igati ohutu asesõna «ta» osutub ühtäkki ähvardavaks eufemismiks. Ilulemisest saab iroonia?
Iroonia on miski, milleta kaasaja inimene vist enam eriti elada ei oska, meie mõtlemine ning enese- ja maailmatunnetus on sellest üha enam vahendatud. Iroonia loob teadvuse ja tegelikkuse vahele teatava puhvertsooni, leevendab elu – ning seega ka tema tasuta kaasaande: surma – lakkamatut lähedalolu. Iroonia on vist peaaegu ainus asi peale meelemürkide, mis suudab pakkuda toimivat ventiili traagilisele elutunnetusele; see on lõbusaim ning kõige vähem enesepettust eeldav viis tulla emotsionaalselt ja intellektuaalselt toime meid ümbritseva loodusliku stiihiaga.