:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2021/05/07/13767541t1ha512.jpg)
- T1 kaubanduskeskus läks pankrotti
- Mittekohtade ilu ja valu
Kui ma esimest korda uude kaubanduskeskusesse jõudsin, oli see juba pankrotis. Pankrotis, mille puhul ei ole teada, kas kaubandustegevus jätkub või mitte, see sõltuvat võlausaldajate ja pankrotihaldurite ühisest tahtest.
T1 omanik on legendaarse Ernesto Preatoni juhitud Pro Kapital, kes enne seda kaubanduskeskust on maailmale ja eestlastele muu hulgas andnud ka Sharm el Sheikhi kuurordi. Nagu üks kaubanduskeskuski on ka Sharm el Sheikh sünteetiline suurus ja seda kannustanud inimese soov geomeetria, luksuse, miraažide ja lõõgastuse, ühesõnaga kunstlike paradiiside järele.
Ma jõudsin kaubanduskeskusesse ühe ilusa, kuid natuke külma ja Sharm el Sheikhi üldse mitte meenutava reede keskpäeval, selle poole oma rännaku või palverännaku – oleks moodsam öelda – viimases faasis sihikindlalt mööda betoonist ja asfaldist konstrueeritud viadukti liikudes. Lockdown’i lõpuni oli jäänud veel mõni päev.
Palju betoonist ja asfaldist kirjutanud briti ulmekirjanik J. G. Ballard on oma teostes pidanud viadukti erootiliseks. Ta kirjutas 1970ndatel viadukte ja nendel toimuvaid autoõnnetusi seksuaalselt pühitseva romaani «Crash». Supermarketitel oli selles samuti tähtis koht. Selle mõju järgnevale popkultuurile on olnud suur ja seda võib mingis mõttes pidada ka 20. sajandi olulisimaks romaaniks.
Kohtuda pankrotti läinud, kuid enne seda uue põlvkonna kaubanduskeskuseks kuulutatuga on ka ju omamoodi crash, kokkupõrge.
Laudalõhna alamtoonid
Kuid enne veel, kui jõuan, kuhu vaja, mängib aju mulle vingerpussi ning viskab betooni ja asfaldi vahelt ninna kõige pesuehtsamat laudalõhna. Kas kohtumine eskalaatorite, elektrooniliste uste, klaasist paviljonide, õõnsa muusika jms hüpermodernsega tekitab tõesti mingisuguseid atavistlikke reaktsioone, miks mitte tugevalt allasurutud soovi püherdada taas kusagil sõnnikuhoidlas või selle taga?
Ballard kirjutab sissejuhatuses «Crashile»: «20. sajandile iseloomulikust mõistuse ja luupainaja abielust on sündinud sootuks mitmetimõistetav maailm. Üle kommunikatsioonimaastiku liiguvad kurjakuulutavate tehnoloogiate tondid ja ostetavad unelmad. Termotuumarelvade ja karastusjookide reklaamid olelevad külg külje kõrval selles ülevalgustatud maailmas, mida valitsevad turundus ja pseudosündmus, teadus ja pornograafia. Meie elusid juhib 20. sajandi suur kaksik-leitmotiiv – seks ja paranoia.» (tlk Olavi Teppan)
Nagu paljaks pügatud lammas
Seda kõike on soovitatav meeles pidada, lähenedes kaubanduskeskusele ja tundes selle silueti ees isegi teatavat hirmu või aukartust. Ballard kirjutas 20. sajandist, aga nüüd on 21. sajand, täpsemalt kiirendust meenutava numbriga aasta 2021 ja mul on taskus mitte kõige uuem iPhone, mis millegipärast viskab aeg-ajalt pilti tasku... siis, kui pildistad.
Ja T1 seisab mu ees nagu... tünn.
Tahan seda pildistada, kuid telefon viskab pildi tasku.
/nginx/o/2021/05/07/13767546t1hdff1.jpg)
Päike paistab. Autod sõidavad mööda viadukti edasi-tagasi. Õhus on kevadist, kuid ootamatult külma tolmu.
T1 peal on mõned kirjad: SELVER, OnOff, Skypark, Body of Worlds. Kuid neid kirju on liiga vähe. T1 tundub selles mõttes olevat natuke alasti. Nagu paljaks pügatud lammas. Võrreldes kasvõi vahetult üle raudtee asuva Ülemiste kaubanduskeskusega, mille küljes on kirju nii palju, et ei jõua kokku lugeda.
Rongiga maale sõites olen proovinud, kuid alati on rong suutnud sõiduhoo üles võtta veel enne, kui olen oma loendamisega kuhugi jõudnud. Millest on muidugi kahju, sest ikka tahaks ju kõiki kaubamärke meelde jätta. Neid kõiki, mida jumal ja turundusinimesed on üheskoos loonud.
T1 tutvustab end ka nii: «T1 Mall of Tallinn ei ole mitte lihtsalt kaubandus- ja meelelahutuskeskus, vaid maamärk Tallinna uuele transpordi sõlmpunktile, mille ühest nurgast stardib varsti kiirrong Berliini, teisest buss Peterburgi ja Riiga, kolmandast tramm aga kas või New Yorki, sest vaid kilomeetri kaugusel asub lennujaam.»
Selline oli unistus, ja väga ballardlik unistus.
Vaateratas kõrgub ka selle kõige kohal, vist üks Tallinna kõrgemaid punkte.
Pühakoda, kus võib ka tarbida
Kaubanduskeskused on ju iseenesest ilusad. Mitte et iga konkreetne kaubanduskeskus oleks ilus, sest on ju vägagi koledaid või tegelikult on enamik koledad, aga nende idee on ilus. Kui pidada optimaalset ilusaks.
Sõidad oma autoga kohale, käid ringi, ostad, saad kogu kauba kätte, siis istud kohvikus ja jood kohvi, lõõgastud, hingad rahulikult välja. Kaubanduskeskus on kokkusurutumalt see arhitekt Le Corbusier’ urbanistlik unelm, mille võrseid kannavad endas kasvõi Mustamäe või Lasnamäe. Kõik eluks vajalik peab olema käe-jala juures.
Maailmas leidub selliseidki kaubanduskeskusi, milles asub kirik. Lähed pühapäeval ja saad osa ka jumalateenistusest. Siis istud, jood kohvi, lõõgastud, hingad rahulikult välja.
/nginx/o/2021/05/07/13767542t1h87fe.jpg)
Kaubanduskeskus – inimesed läbimas üht anonüümset ruumi, sellist, mida prantsuse lähiantropoloog Marc Auge on nimetanud mittekohaks. Mittekohti erinevalt kohtadest iseloomustab ka see, et nad pole suuremad asjad mäluobjektid. Nad on juurtetud ega kanna endas ajaloo hõllandust.
Mittekohtade nimistusse kuuluvad veel lennujaamad, hotellid, viaduktid jne – mitut sorti modernsusega seotud ruumid, mille funktsiooniks on eelkõige nende võimalikult sujuv läbitavus.
Teretamise paradoksid
Reede kesklõunane T1 on tühi. Kaubanduskeskused on praegu ju kõik enam-vähem sellised. Mõni üksik külastaja kõnnib kauguses või siis on märgata Wolti või Bolti kullerit, ranits seljas. Aga T1 on kuidagi eriti tühi.
Nähes seal inimest kõndimas, mõtlen, et miks ta küll siia tuli, mis teda siia tõi. Umbes sama, kui oled näiteks Kuu peal ja siis vaatad, et keegi veel tuiab seal. See kõik tundub pisut kahtlane ja annab paranoiale hoogu takka. Ja ehkki enamasti, nagu ka Ballard mainib, on kaubanduskeskus ülevalgustatud (elame ülevalgustatud maailmas), on T1 pigem hämar. Miks peaksidki seal tuled peal olema, külastajaid ju ei ole. Ega kaubanduskeskus pole jõulupuu.
Mõtlen selle töötajate peale, et kui lihtne või raske on sellise pikemat aega kulgeva omalaadse tontlikkusega toime tulla. Olen töötanud kaubanduskeskuses, tean, kui keeruline on seal endale niigi kohta leida. Vähemalt mul oli. Äkki kõigil ei ole.
/nginx/o/2021/05/07/13767548t1h9df3.jpg)
Astun sisse poodi, kus mõistagi teretatakse. Üks kõige ebameeldivamaid asju vähemalt minu jaoks on, kui poodi sisseastumisel teretatakse ja võetakse sisse abivalmis poos. Mati Unt olla selle peale kohe poest minema läinud. Tahtmata ahvida Mati Unti, jään tõrksalt poodi.
Aga saan aru, miks on vaja teretada. Ühelt poolt nagu oleks viisakas, teiselt poolt nagu peab ka. Müüja on krapsti püsti ja teretab. Eestlasele vist ei sobi ka ülemäärane vastutulelikkus. Mõtlen, et minu pärast pole ju vaja püsti tõusta, aga jah, mis sa teed. Poes ju hoiab valvsust paranoia, sest iga hetk võib sisse astuda kontroll.
Me elame siiski ühiskonnas, mille põhilised tooni andvad jõud on – nagu Ballard õigesti osutas – seks ja paranoia.
Eba-cooli võrdkuju
Kaubanduskeskuses hõljub igal pool metalse kõlaga pehme muusika. Aga see on muusika, mis ei taha domineerida, vaid jääda tagaplaanile ja pigem vaikselt stimuleerida. Sellist muusikat hakkas esimesena tootma firma nimega Muzak, mis hiljem on saanud ka nähtuse üldisemaks nimetuseks. Rokimees ja poliitik ja vist ka halb inimene Ted Nugent on öeldud, et muzak on kõige eba-cool’im asi maailmas. Lähed WCsse. Ikka heli. Selline kerge bossanoovalaadne heli, aga mitte naturaalne, vaid ikka tugevate säilitusainete mõjuga. Mulle muzak enamasti meeldib. Sellepärast meeldibki, et on eba-cool.
/nginx/o/2021/05/07/13767545t1h9f12.jpg)
T1-l oli vähemalt avamise aegu aastal 2018 heliga veel oma spetsiifilisem suhe.
«Esimest korda Eestis, aga võib-olla ka kogu maailmas, on kaubanduskeskusele loodud helitaust, mis imiteerib Maa kolme võnkesagedust. Heliteose autorite Sander Mölderi, Ülo Kriguli ja Ove Kuth Kadaku sõnul on heliteose eesmärk luua inimese jaoks võimalikult loomulik keskkond, mis ei ole müra ja mis ei väsita,» esitleti tollal.
Praegu ma neid võnkeid ei kuule või ei oska kuulda.
Epiloog
See juhtus kunagi. Tallinna oli just tekkinud järjekordne uus kaubanduskeskus – ulmelise nimega Solaris. Läksin Solarisesse oma tavapärast toidukraami ostma, kui tundsin vänget sitahaisu. Huvitav, huvitav, mõtlesin – kas tõesti kõik need atavistlikud tungid püherdada sõnnikuhoidlas annavad endast märku.
Hiljem tuli välja, et tol ajal Solarises asunud ETV «Ringvaate» klaaspaviljoni kõrval oli ennast fekaalidega üle kallanud keegi kirjanik, kes protesteeris niimoodi selle vastu, et tema raamatute hiigeltiraaž, selle asemel et saada müüdud, hoopis kodus mädanes. Ta protesteeris ühtlasi ka üleüldise mandumise vastu.
Mõni aasta hiljem oli mees andnud välja uue raamatu ja tegi sellele, taas kaubanduskeskuses – Viru keskuse Rahva Raamatus – omamoodi geriljaturunduskampaaniat. Ta oli ennast uudiskirjanduse leti juurde sättinud ja kutsus raamatuga tutvuma.
Ta pöördus ka minu poole, vist küsimusega, et kas ma tean, kes ta on. Vastasin, et tean küll. Miks ma siis ei tea.