Eesti põrandaaluse traadiskeene rammusast mullast võrsus tänavu kevadtalvel üks kaunis taim, äsja oma debüütalbumi «Real Feel –90º C» avaldanud no-wave-black-metal-ansambel Siberian Summer. Kvarteti juhtfiguurideks on industrial metal’i kollektiivist Pedigree tuntud Holden (alias Bonne) Laamann ning temast ligemale veerand sajandit noorem Karl Korts, kelle seniselt teenistuslehelt leiab muuhulgas punkansambli Solidaarus, grindcore-komeedi Jörr ning post-punk-bändi Pettunud Kodanik. Küsisin asjaosaliste käest, millega tegu.
Bänd, kes teeb muusikat muuhulgas kirvega (1)
Teie debüütalbum on salvestatud tänavu 13. veebruaril – ehk umbes täpselt sel ajal, kui Eesti Vabariik hakkas koroonaviiruse teise laine harjal surfides nakatunute statistikas maailma esikümnesse murdma. Kuivõrd on Siberian Summer ja tema debüüt koroonaaja lapsed?
Bonne: Eks alateadlikult ole praegu ju kõik selle koroonajamaga seotud. Siberian Summeri sünd otseselt küll mitte, vaid pigem alateadlikust vajadusest midagi muusikaliselt teha. Eks igavus mängis ka oma rolli. Mis omakorda oli tingitud letargilisest olukorrast.
Korts: Aasta tagasi täpselt samal ajal käisin ma Leedus grindcore ja brutal death metal’i festivalil. Sel aastal ei olnud meil kellelgi erilisi plaane ees ootamas, mistõttu tuli elu ise huvitavaks elada. Kui elu oleks olnud avatud, poleks meil selleks tõenäoliselt vajadust olnud.
Kuidas on koroona oma erinevatel ilmnemiskujudel – haigus, vaktsiin, karantiin, vandenõuteooriad jms – mõjutanud viimase aasta jooksul teie vaimset ja füüsilist tervist ning loomingulist aktiivsust?
Bonne: Tõsi, kahjuks on igasugune kontserditegevus halvatud. Aga isiklikult olen siiski rahul, sest sel perioodil tegime Pedigreega karjääri parima albumi ja ka Siberian Summeri üle tunnen omamoodi veidrat uhkust.
Korts: Taudiga kaasnevad piirangud panid algul mu elu täiesti seisma. Mäletan, et veel eelmise aasta alguses töötasin ma helimehena väga tihedalt erinevatel kontsertidel, mistõttu oli mul siis keeruline oma muusikat teha, kuna kogu mu aeg möödus mürarikkas keskkonnas. Tänu koroonale sattusin aga elektroonilise muusika skeenele, kus hakkasin DJna breakcore’i mängima, settide jaoks lugusid produtseerima ning seeläbi muusikat väga teise pilguga vaatama ja hindama. Isikliku arengu seisukohalt on kogu see aeg mind positiivselt mõjutanud, kuna ilma koroonata oleksin tõenäoliselt end lihtsalt üritustele töötama unustanud, selle asemel et oma loomingulisi oskusi ja väljundeid arendada.
Kuna tean, et Karl oli loominguliselt tegev ka Pedigree mullu ilmunud albumi «Funeral Child» juures, ei tule teie kahe koostöö mulle üllatusena. Ent kuidas ja miks Siberian Summer ikkagi sündis? Ning milline oli liikmete tööjaotus loome- ja salvestusprotsessis?
Bonne: Siberian Summeri sünd oli juhus, asjade kokkulangemine, mingi veider tähtede seis. Nagu heade asjade puhul ikka. Käisin nädal enne salvestust sõpradega Paljassaares ja Pikakari rannas jalutamas, just selle käreda pakase ajal. Ja Margaret tegi minust ja Meelisest seal mõned fotod. See jalutuskäik ja need fotod inspireerisid nii, et järgmisel hommikul ärkasin vara, peas kindel visioon. Haarasin markeri, joonistasin ühe hingetõmbega logo ja kirjutasin needsamad kümme lugude pealkirja. Osale lugudele ka minimalistlikud sõnad.
Mõne päeva möödudes salvestasin telefoniga prooviruumis juba mingeid algupäraseid ideid. Järgmisel päeval oli meil Meelisega kui asutajaliikmega juba salvestussessioon kokku lepitud, Karl sai siis saundiinseneriks kutsutud. Ka Joonase kohaletulek oli selline pooljuhuslik, kuidagi iseenesestmõistetav. Basskitarri oli ka vaja.
Karl lisas omalt poolt süntesaatori asju ja nagu mingi magic’u läbi oli mõne tunni pärast materjal salvestatud, enamik esimesed take’id. Umbes kolm tundi töötasime Karliga paari päeva pärast post-produ-stuudios. Siberian Summeri sünd on minu jaoks ehe näide puhtast magic’ust, heat of the moment. Nii ma ideaalis seda nägin ja nii see ka juhtus.
Korts: Siberian Summer sündis eelkõige Bonne ideest teha läbiva teemaga kontseptuaalalbum. Ma ei olnud konkreetselt sellist muusikaformaati varem loonud, vähemalt mitte sel tasemel, mistõttu tundus idee mulle algusest peale huvitav.
Nagu Bonnel ka Pedigreega kombeks, oli tal kogu üldkontseptsioon ning sealhulgas lugude nimed valmis enne lugude sündi. Me hakkasime nii-öelda järjest minema – rääkisime eelnevalt läbi iga loo idee ja kontseptsiooni, mida see võiks edasi anda. Igaüks interpreteeris loo teemat valitud instrumendil nii, nagu tema sellest parasjagu aru sai, ja see oligi äge.
Minu roll oli eelkõige endast ja teistest kogu looming välja pigistada ning see kuidagi albumiraamidesse ära mahutada. Paljud inimesed, kes on tavaolukorras reeglina autojuhi rollis, kipuvad kommenteerima teise inimese sõidustiili, kui nad ise parasjagu roolis ei ole. Kui aga inimesel lube pole, loodab ta lihtsalt, et autojuht viib ta turvaliselt soovitud sihtkohta. Nii on ka heliproduktsioonis – antud koosseisus olin ma ainus, kel helitöötlustarkvara «load» käepärast olid, mistõttu jäi väga suuresti minu otsustada, millised võtted kuidas salvestusele jäävad.