Schweblini romaan annab kaleidoskoopilise pildi maailmast, kus inimeste soov end läbi kaamera võõrastele näidata ja võõraid vaadata on kasvanud sedavõrd suureks, et pannud aluse täiesti uuele kultuurifenomenile ja majandusharule. See fenomen on kentuki – sümbioos lemmikloomast, mänguasjast ja kübersõbrast. Kentuki on xG-võrgu võimalustega rikastatud ning anonüümse kasutajaga mehitatud versioon sajandivahetusel turule toodud uue põlvkonna robotlelust, mis kandis nime Furby.
Meile pakutakse seega järjekordset peatükki tehnoloogilise progressi sellest alamharust, mis viib inimesi omavahel suure vahemaa tagant reaalajas kokku. Olles romaani mõned leheküljed lugenud, vaatasin raamatu tiitellehe pöördelt uuesti originaali ilmumisaega, milleks on aasta 2018. Ning püüdsin sellest lähtudes otsustada, kas või kuivõrd peaks seda teost lugema ulmeloona. Ega suutnud valikut teha. Sest teose keskmes olevad tehnoloogilised lahendused olid tehnika arengu seisukohast inimkonnale kättesaadavad (ning vajadusel ka taskukohased) juba sel ajal, kui Schweblin kõnealust romaani kirjutas.
Ning seega poleks ulmeline mitte nende seadmete tehnoloogiline võimalikkus, vaid inimeste massiline soov neid vabatahtlikult kasutada. Samas tunnistan, et ka siin ei oska ma stsenaariumi ulmelisuse astmele hinnangut anda. Sest see tulevik on justkui juba käes. Ma pole ühestki analoogsest tegelikkuses töötavast funktsioonist seni midagi kuulnud, ent kui loeksin näiteks täna lehest, et Hiinas on see olnud turul juba mitu aastat, ei vaidlustaks ma selle informatsiooni tõesisaldust ilmselt vähimalgi määral. Kuna inimeste soov oma eraelu eksponeerida ning teiste eraelu jälgida näib otsivat tõeliselt õitsele löömiseks pidevalt uusi tehnoloogilisi platvorme.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2021/05/10/13773574t1hf552.jpg)