Pime-Kaarli ja ta teejuht, kukkumisest veidi lonkama jäänud Laste-Anne Joosep läksid mööda rannateed Pitkanina poole. Oli alles aovalge. Vasakut kätt mühises mets, paremat kätt tulid lained randa. Kaarlil enesel oli seljas pool tosinat kartulikorvi ja kolmeteistkümneaastasel Joosepil paar-kolm sinisekirjut niinekorvi. Niiske ja jõuline vesikaar puhus parema kõrva pealt, lahe suust. Kala kuuldi sel kevadel lahes olevat, ju midagi ikka saab.
Aadu Hindi «Tuuline rand» 70!
Nii metafooriliselt, pimeda silmade läbi algab nõukogude perioodi olulisim suurteos – epopöa «Tuuline rand». Autoriks vastuoluline isiksus, kuid lahke kirjutusviisiga Aadu Hint (1910–1989, kodaniku nimega Adolf Edmund Hint).
Nõukogude ajal elavaks klassikuks tõusnud ja tuhandestes tiraažides ilmunud autor oli tunnustatud kirjanik juba enne 1940. aastat. Oma nelja romaaniga oli Aadu Hindist kujunenud juba sellise kaliibriga eesti kirjanik, et muidu oma ülikriitilisuse poolest tuntud Friedebert Tuglas lülitas ta ilma pikemata oma 1939. aastal ilmunud Eesti kirjanduslukku. Samuti oli Hint tuntud oma emotsionaalsete sõnavõttudega. Kord olevat ta kriitikanootide tõttu ka poliitilisse politseisse sattunud.
Nii ei olegi väga ootamatu, et romantiliste vaadetega Hint 1940. aasta sündmusi tervitas. Sel moel käitusid muuseas ju ka mitmed teised tuntud kultuuritegelased. Samas oma 1939. aastal ilmunud romaanis «Tulemees» kirjeldab Hint kõike Nõukogude Venemaal toimuvat küllaltki kriitiliselt. Siit ka Hindi kiire pettumine süsteemis, põgenemismõtted ning varjatud negatiivsus. Viimase mõistmiseks piisab vaid Hindi teoste sirvimisest, mis on tulvil nii mõistukõnet kui ka selliseid väljendeid, mis mingil juhul ei oleks tohtinud trükimusta kannatada.