Mälestades Ester Mägit

Ester Mägi Foto: Erakogu

Ester Mägiga kohtusin esimest korda 1970. aastate keskel konservatooriumis, kus ta oli minu vormianalüüsi õpetaja. Meelde on jäänud pisuke vaidlus selle üle, kas üht teatud teost (pealkirja ei mäleta) ikka saab pakutud vormiskeemi sobitada või mitte. Vaidlustaja olin muidugi mina. Nooruses näib ju, et kogu maailma tõlgendamise eesõigus ja tõde on enda käes. Õpetaja ei vaielnud, tema kuulas.

Hiljem, tasapisi muusikakriitikuks saades, kuulasin ise – Ester Mägi muusikat, seda avastades ja imetledes. Suur hulk eri koosseisuga kammerteoseid ja ligi 80 koorilaulu – igaüks neist lihvitud muusikaline pärl, tundetooniks jahe lüürika, talitsetud dramatism või ka pehme huumor. Eesti muusika tippteosed: Ester Mägi «Sümfoonia» (1968) ning «Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile» (1972) – täiuslik energeetiline kontsentratsioon, selgus, täpsus ja jõud, mis justkui tühistab kujutluse Ester Mägist kui lüürikust. Hilisemad hoopis teistsugused orkestriteosed: «Bukoolika» (1983) – värviküllane sümfooniline miniatuur, milles põimuvad eesti karjaseviisid ja loodushääled – ja pisut Elleri looduspilte meenutav «Vesper» (1998). Poetiseeritud loodus ja pühitsetud rahvaviis on eesti muusika arhetüüp läbi aegade. Usun, et ka praegu.

Sain Ester Mägiga lähedasemaks 2008. aastal, kui panin kokku raamatut, mille musikaalse pealkirja – «Elu ja helid» – pakkus välja helilooja ise. Siis avanes mulle tagasihoidlik ja delikaatne, sooja hingega, kuid põhimõttekindel inimene. Nii see on: õpetada võib sõnadega, aga ka olemuse ja olemasoluga, kuigi see on üks pikem õppimine… Helide poole püüdles Ester Mägi vaistlikult tõepoolest juba üsna alguses: «Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgesti, et Miina Härmaks, ilma et oleksin üldse teadnud, mida see tegelikult tähendab. Ilmselt oli see 1928. aasta üldlaulupidu, mis minus nii suure vaimustuse tekitas. Poisid muidugi itsitasid mu ütluse peale …»