PM NÄDAL ⟩ Romaane otsekui küllusesarvest. Ira Lember – 95!

Ira Lember Foto: Liis Treimann

Oma kümnendal elukümnendil, alates 2016. aastast kuni tänaseni, on kunagi noorsooromaanidega tuntuks saanud Ira Lember (sünd 21. mail 1926) avaldanud viis romaani. Kokku on ta neid kirjutanud 27. Viljakuselt on see võrreldav Arvo Valtoni ja Mats Traadiga. Naiskirjanikest ei oskagi kvantiteedilt Lemberiga kedagi võrrelda, kui vahest Lemberiga peaaegu põlvkonnakaaslast Aino Pervikut (sünd 1932), kes on aga kirjutanud end eesti lastekirjanduse emaks, tunnustust pälvinud ka novellide ja jutustuste eest.

Ira Lemberi romaanid, millele mullu lisandus «Tütarlaps maalilt» ja tänavu «Teine viiul», järgivad «vanahea» romantilise süžeega proosa mustrit. Tegelaskujud on mitte eriti sügavalt, aga siiski veenva psühholoogilisusega välja joonistatud. Nad ei ilmu lihtsalt kusagilt ega kao nähtamatusse, vaid kõigil neil on oma lugu, mis mängib kaasa nii intriigis kui ka selle lahenduses. Jutustamine kulgebki episoodidena, mis kannavad sisukorras juba osutavat pealkirja, nii et lugeja võib iga peatükki võtta ka kui novelli. Lemberil ongi kombeks sulgeda peatükk kokkuvõtva repliigi või puändiga.

Silmatorkav on diskreetsus lembestseenide edasiandmisel. Isegi suhtedraama kulminatsioon antakse edasi pastelselt. «Tütarlapses maalilt», mis käivitub kättemaksumotiiviga (tõotab action’it, eks ole!), taandub peategelase Alfred Älvese armumiseks Intasse ja seejärel põgenemiseks suhtest. Hiljem saadakse küll uuesti kokku ning nüüd on Alfred see, kes loodab armastuse taassünnile, kuid on juba hilja. Saatus on Alfredi ja Inta lahku juhtinud.