Millist tõde võivad paljastada lõputiitrid?

Maimu Berg avaldas oma luule esikkogu 75-aastaselt. Foto: Peeter Langovits

Luulesse tulekuga ei saa vist hiljaks jääda. Pigem kipuvad luuletajad saabuma liiga vara, olemata küpsenud nii kirjutajate kui ka inimestena. Ning seega peaks viibivaid debüüte printsiibis vist pigem tervitama. Viimastel aastatel on eesti kirjandus näinud mitut väga hilist avanemist. Rein Taagepera avaldas oma esikkogu 85-aastaselt, Rein Veidemann oli sama tembuga hakkama saades 70. Mullu liitus selle mõttelise klubiga 75-aastane Maimu Berg, keda laiem lugejaskond tunneb varasemast eelkõige viljaka ja meisterliku prosaistina.

Millest võiks luuletada peaaegu kolmveerand sajandit elanud inimene? Millised teemad tunduvad talle üldse trükitindi väärilised? Maimu Bergi esikkogu avaluuletus viib lugeja värssepidi meist igaühe bioloogilise alguse – eostamise – juurde. Hälbides sellega tähelepanuväärsel moel nii astroloogilisest, bürokraatlikust kui ka kristlikust maailmapildist, mis kõik loevad inimese alguseks tema sündimise hetke (Jeesus Kristus, tuntud kristlik funktsionäär, pärineb kuuldavasti pühast vaimust, nii et keegi polnud teda eelnevalt eostanud, vähemalt selle mõiste bioloogilises tähenduses).

Berg otsib inimese eostamist saatvatest argidetailidest (sündmuse toimumiskohast, ema esimestest sõnadest peale toimingu lõppu, isa pilgust) elu suurt saladust: «Äkki on just selles hetkes meie saatus, / vahest on selles hetkes kõik kirjas, / kui me vaid teaksime ja mõistaksime» (lk 7).

Üldiselt on vist nii, et inimese jaoks leidub maailmas üksnes kaks ajatult ja tõeliselt olulist teemat: armastus ja surm. Kõik muu on – nagu väljendas kunagi ühes oma krestomaatilises tekstis noorpoeet fs – «tsirkus ja sport». Armastus vist Bergi (enam eriti) ei huvita. Tema esikkogu kannab isikupäraselt lüürilisel, mängulisel ja maagilisel moel eelkõige surm. Ning surmale silmavaatamisest värssidesse pesa teinud «jumalaga, lahked laulud»-meeleolu.

Raamatus on eraldi tsüklitena ka loodus- ja lembelüürikat, aga surmaluuletused (žanrimääratlus, mille tõi oma eelmise koguga eesti kirjandusse Tõnis Vilu) on tsüklitest kõige pikem ning kõige prominentsemal kohal (ehk kohe kogu alguses). Möödavaatamatut hääbumise melanhooliat immitseb ka raamatu leinakarva kaantest ning pealkirjast.