Kui pakun Uku Uusbergiga kohtumise kohaks Salme kultuurikeskuse, siis tunnen, et Tallinna Linnateatri tulevane peanäitejuht jääb korraks mõttesse. Kas on kohane minna just sinna poseerima ja juttu rääkima enne ametlikult ametisse astumist, käib tal peast läbi – on ju juunini selle maja peremehed Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa.

«Mõtlesin, et kohtan siin kindlasti linnateatris töötavaid inimesi, ning äkki on vara veel, aga siis tuli see tunne, mille pealt on kogu see minek, usk, et kõik on õige. Ma ei karda neid inimesi, vastupidi, ootan väga siia tulekut, nendega koos töötamist,» põhjendab Uusberg hetkelist kõhklemist.

Tegelikult pole Salme keskus sümboolse väärtusega mitte ainult Tallinna Linnateatrile – oli see maja ju esimeseks koduks Panso loodud teatrile –, vaid ka Uku Uusbergile endale. «Alustasin just siin sinilinnu püüdmist,» ütleb Uusberg. «Toompeal oli remont ja esimesed neli kuud toimus õpe siin, tollal üldse mitte nii välja arendatud Põhja-Tallinnas. Nii et uks professionaalsesse teatrimaailma ongi minul Salme kultuurikeskuses.»

2017, 11 aastat pärast lavakunstikooli lõpetamist esietendus Eesti Draamateatris «Ivanov», teatrikriitikute, sh ka minu hinnangul võimas õnnestumine. See oli Uusbergi viies lavastus selles teatris, karjääris aga seitsmeteistkümnes (nüüdseks on ta lavale toonud 19 lavastust). Draamateatris olid toona just otsingulised ajad, teater igatses uut kunstilist suunajat.

Uusberg tunnistab, et pärast «Ivanovi» tundis ta, et temas on võib-olla ainest teatrijuhiks, kuid siiski ei kandideerinud ta Eesti Draamateatri juhiks. «Ma nägin lähedalt, et Hendrik Toompere jr ja Rein Oja dünaamika on väga hea, mind pole vaja. Enesetaandamine ei tule sekundiga, sellega tuleb teha tööd, aga nägin, et parem on, kui ma ei osale konkursil,» meenutab Uusberg.

Kommentaarid (1)
Copy