Eurovisiooni taasleitud kvaliteet

Måneskin Itaaliast – tänavuse Eurovisiooni võitja. Seega võib väita, et Eurovisiooni võitis rock. Foto: Sander Koning/Pool/epa

Paljude eestlaste jaoks lõppes 65. Eurovisioon juba möödunud reede esimestel minutitel, kui selgus, et lauluvõistlusel Eestit esindanud Uku Suviste 26 finalisti hulka ei mahtunud. Muusikasõpradele jätkus põnevust aga laupäeva ööni (kuupäevaliselt pühapäevani), kui ülipingelise finaalhääletuse lõppakordina krooniti võitjaks suur favoriit Itaalia.

Mõtlesin pikalt, kas kirjutada «muusikasõpradele» või tagasihoidlikumalt «Eurovisiooni-fännidele», kuid jäin lõpuks enesele kindlaks: nii palju head muusikat pole sellel võistlusel kõlanud juba vähemalt aasta! Nali on selles, et mullu jäi Eurovisioon ära, kuid tegelikult väärib võistluse taasleitud kvaliteet tõesõna äramärkimist.

Rämpsmuusika palaganist on saanud kui maailmanäitus, kus igale Euroopa riigile antakse võimalus esitleda kohaliku muusikakultuuri seisu. Mida see tähelepanek Eesti kohta ütleb, sellest pisut hiljem. Ärge mõistke mind valesti: ka rämps on sel võistlusel endiselt väärikalt omal kohal, aga Eurovisioon aastal 2021 on selgelt palju enamat kui kulunud šlaagrid ja nõmedad lavasõud. Me oleme jõudnud taas ajastusse, kus eurofänni tiitlis pole midagi häbiväärset.