K, 30.11.2022

Ugalas esietendub humoorikas vene klassika

Kultuuritoimetus
Ugalas esietendub humoorikas vene klassika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nikolai Gogoli «Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest» Ugalas.
Nikolai Gogoli «Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest» Ugalas. Foto: Priit Loog

Esmaspäeval, 24. mail esietendub Ugala teatri suures saalis vene kirjandusklassiku Nikolai Gogoli «Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest». Kolmevaatuselise komöödia on lavastanud Kaili Viidas (Endla Teater), dramatiseerinud Ott Kilusk (Endla Teater), kunstnik on Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Peeter Volkonski, valguskunstnik Sander Aleks Paavo ning koreograaf Oleg Titov. Mängivad Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Margus Tabor, Triinu Meriste, Jaana Kena, Vilma Luik, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Janek Vadi, Oleg Titov ja Aili Nohrin.

Teatriõhtul jutustatakse ühe pika loo asemel hoopis kolm lühikest. Sõprusest ehk «Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga» räägib kahe südamesõbra tühisest tülist, millest kasvab välja lausa lepitamatu vaen. Armastusest ehk «Nevski prospekt» näitab Peterburi suurlinna kogu selle hiilguses ja viletsuses ning kaks sõpra kaotavad oma unistuste daame taga ajades alguses pea, siis väärikuse ja lõpuks elugi. Hullumeelsusest ehk «Hullumeelse päevik» annab võimaluse piiluda ühe lihtsa nõuniku siseilma, elada kaasa tema unistustele, pettumustele ja lõpuks ka tõelisele eneseleidmisele, mis temast paraku küll hullumaja patsiendi teeb.

Õigupoolest on need kolm lugu üsna traagilised, sest mis võiks olla naljakat sõpruse, armastuse või aru kaotamises, aga ometigi on, sest kirjutagu Nikolai Gogol millest tahes, ikkagi teeb ta seda läbi satiiri, võimatute olukordade ja sedavõrd mahlakate karakterite, et nuta või naera, midagi pole teha, naer kipub vägisi peale jääma.

«Paraku julgeme iga päevaga üha vähem teha nalja kellegi või millegi üle, ilma et kardaksime tagajärgi: ülereageerimine, kontekstist väljarebimine, avalik häbistamine ja kilomeetri jagu hävitavaid kommentaare sotsiaalmeedias. Kui aga võtta surnud kirjaniku unustuse hõlma vajunud jutud, äratada elule sealt tegelased, kelle prototüübid on samuti ammu surnud, ja visata villast nende üle, siis on lootust, et julgeme häbenemata naerda nii, nagu ise parasjagu tunneme, ja ehk kedagi ei pahanda ka nalja enda või selle tegija üle,» on märkinud Viidas.

Märksõnad
Tagasi üles