INTERVJUU ⟩ «Ööülikooli» formaat on pärit ürgaja lõkete äärest – üks räägib ja teised kuulavad

Jaan Tootsen Foto: Jaan Künnap

Mullu 20. sünnipäeva tähistanud «Ööülikool» on astunud kultuurilise jalajälje laiendamiseks järgmise sammu. Kui eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil jõudis valik varem raadioeetris kõlanud loenguid ühtlasi CD-plaadile, siis tänavu hakkas ilmuma «Ööülikooli raamatukogu», mille avaraamat on Jaan Kaplinski «Vaimu paik» (pildil). Minu küsimustele vastas «Ööülikooli» ellukutsuja ja toimetaja Jaan Tootsen.

Mis asjaoludel ja milliste ootustega «Ööülikool» 21 aastat tagasi sündis?

«Ööülikool» sündis mu enda üliõpilaspõlve igatsusest saada paremaks ja targemaks inimeseks. See igatsus on ikka alles jäänud. Elu mõtestamise küsimus kõige laiemalt. Kõikidest vaba- ja valik­ainetest hoolimata oleme ülikoolis ninapidi koos enamasti omasugustega, sama eriala valinud inimestega. «Ööülikooli» tähendus või võrdpilt võiks olla mõnus ülikooli kohvik, kus sama laua ümber istuvad koos näiteks füüsikud ja kirjandusteadlased; kunstnikud ja bioloogid.

Mõtlesin, et «Ööülikool» võiks kokku tuua meie tippmõtlejad valdkondadeüleselt. Iga kohtumine tooks kaasa ühe olulise teema, ühe maailma. Mulle tundub, et kõige huvitavamad jutud kõneldakse teaduskonverentside kohvipausil kusagil aknalaual istudes. Inimesed akadeemilises väärikuses, kus iga hetk peab oma tarkust kümmet kanti kaitsma, lasevad korraks lipsu lõdvaks, räägivad unistustest, sellest, mis neid tõeliselt huvitab. Ka n-ö piiripealsetel teemadel, kus teaduse tarkus lõpeb ja algab suur saladus.

Kas olete tegijatena mingeid teemasid selle mõttelise laua tagant ise teadlikult eemale hoidnud?

Oleme hoidunud päevapoliitikast. Või kui on mõni näide parasjagu maailmas toimuvast, siis olen palunud kõneleda nõnda, et «Ööülikooli» lugu omaks tähendust ja üldistavat jõudu ka aastakümnete pärast.

Kas keegi on pidanud ülevaadet kõigist vestlustest ja vestlejatest? Kui palju neid on aastatega kogunenud?

Eelmisel aastal lugesin «Ööülikooli» sünnipäevaga seoses kokku: üle kolmesaja eri kõneleja ja üle viiesaja loengu. Ei ole tegelikult väga palju paarikümne aasta peale – igal aastal 25 uut juttu. Aga piisavalt palju, et tekiks hea valikuvõimalus paljude kõnelejate ja teemade lõikes. Mõni saade on aja jooksul vaid tähendust juurde saanud. Näiteks Jaan Kaplinski kutsus juba aastaid tagasi Eesti inimesi üles liigirikkuse huvides hoiduma ülemäärasest muruniitmisest, aga alles nüüd on see mõte laiemalt levima hakanud. Tema oli ajast tublisti ees. Fred Jüssi loeng «Vaikus kui loodusvara» oli paarkümmend aastat tagasi kõneldud, aga on väga ajakohane just praeguses maailmas.

Kui lähedal on saade nende aastate jooksul olnud lõpetamisele?