«Juudit» – teos, millega algas sajand tagasi Tammsaare loomingu kõrgperiood

Garmen Tabor (Juudit) 2006. aasta Estonia «Juuditi» lavastuses. Vasakul A. H. Tammsaare. Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Tänavu möödub sada aastat eesti ­algupärase draamakunsti ühe kirkaima õie, A. H. Tammsaare piibliaine­lise näidendi «Juudit» esimesest ilmumisest publiku ette. Tuleval nädalal avab Kadriorus paiknev Tammsaare muuseum sel puhul aastanäituse «Sõnakas ja auahne. Tammsaare «Juudit» 100». Minu küsimustele vastas viljakas Tammsaare loomingu uurija ja populariseerija, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino.

«Juudit» on üks väheseid meie mustast mees­šovinistlikust minevikust pärit klassikastaatuses näidendeid, mida võib soovi korral nimetada feministlikuks. Kui suur ja teadlik feminist Tammsaare teie hinnangul oli?

Skeptilise mõtlejana ei olnud Tammsaare ühegi kindlapiirilise ideoloogia puhtsüdamlik järgija. Samas on Tammsaare eesti kirjanduses kahtlemata autor, kellel on silmatorkavalt meeldejäävad naiskarakterid. Tema ­naistegelased kannavad vähemalt kolme rolli: nad on meestegelaste elus ­mingi etapi algatajad/lõpetajad, sündmuste edasiviijad või ­meestegelase n-ö lunastajad.

Suurem osa Tammsaare romaane lõpeb uuestisünni motiiviga ja sageli on just naised need, kes mehe tema kinni jooksnud maailmast päästavad. Nii et ­kuigi mõni uurija on Tammsaaret nimetanud ka šovinistlikuks autoriks, esinevad minu meelest tema naistegelased üsna selgelt elu edasiviijatena. Meestegelastel ongi ­sageli ainult kaks valikut: kas minna naisega kaasa või hukkuda. Olovernesega näidendis «Juudit» juhtus viimane. Nii et femme forte, tugeva naise teema, haakub täna­päevaga kindlasti.

Kas sellest võiks järeldada, et «Juudit» on teosena vananenud väga hästi ning võiks olla igati ­ajakohane ja väljendussuutlik ka praegusaja publikule?

Juuditi lugu ei ole ­Tammsaarel algu­pärane, aluseks on piibli apokrüüf Juuditist. Tammsaare on suhteliselt täpselt järginud originaalloo süžeed, muutnud aga tegelaste käitumismustreid, nende olemust ja toonud sisse ka mõne piibliloos puuduva tegelase. Tammsaare näidendi kirjutamise aegu oli Juuditi-lugu sama vana kui praegu – mis see sajand ette või taha enam loeb. Näidend küttis kirgi ja minu meelest võib Juuditi karakteri üle korralikult vaidlema minna ka praegu. Teema elujõulisust näitab ka see, et hiljuti esietendus Andrus Kivirähki «Juudit».

Mind on Tammsaare «Juuditis» huvitanud võimu olemuse analüüs. Teiseks pakub Juuditi tegelaskuju igal ajal intriigi – kes ta siis lõpuks oli? Küüniline valetaja ja mõrvar või neitsi ja kodulinna lunastaja või ohver ja kannataja? Näitusel on kõneks ka Friedrich Nietzsche ja Sigmund Freud. Nende pisut hullumeelsed ideed huvitasid tol ajal Tammsaaret, jõudsid näidendisse ega ole ka tänapäeval tähendust kaotanud.

Millisel kohal asub «Juudit» Tammsaare loomingu kogutervikus?

Näidendil on Tammsaare elus eriline koht. 1920. aastal pärast pikka kõhklemist abiellus Tammsaare endast 18 aastat noorema ­Käthe Weltmaniga ja alustas Tallinnas vabakutselise kirjaniku elu. 1921. aastal sündis Tammsaare ja Käthe esimene laps, tütar Riita ning paar kuud hiljem ilmus «Juudit», otsekui uue elu verstapost. «Juuditiga» algab Tammsaare loomingu kõrgperiood. Aasta pärast ilmus ­esimene romaan «Kõrboja peremees» ning neid kaht teost – «Juuditit» ja «Kõrboja peremeest» – võib käsitleda isegi kaksikteosena, kus kordub mitu olulist motiivi. Näiteks naine, kes läheb ise endale meest kosima. Mõlemad teosed lõppevad mehe surma ja lapse motiiviga.

Kui palju kirjutas Tammsaare sinna näidendisse sisse ajakajalist ja päevapoliitilist allegooriat?

Ta ise väitis ühes intervjuus, et ei kavandanud mingit allegooriat. Samas märkasid kriitikud seoseid «Juuditi» kirjutamisajaga: Tammsaare alustas näidendi kirjutamist 1917. aastal, mil käis veel I maa­ilma­sõda ja Venemaal toimus revolutsioon. Nii et ­sõjatemaatika, sellega kaasnevad kannatused, nälg, vägivald jm, leiti kriitika poolt olevat vaatajale/lugejale lähedal ja tähenduslik just seetõttu, et alles hiljuti olid vaatajad ise kogenud sõjaolukorda. Juudit oli ka selgesti ajastu figuur – femme fatale oli eelmise sajandivahetuse üks lemmikuid nii kunstis kui ka kirjanduses, võttes peale ­Juuditi ka Salome, Delila, Kleopatra, Lilithi jt kuju.

Tammsaare teine näidend «Kuningal on külm» (1936) on küll üles ehitatud poliitilise allegooria, isegi paroodiana. «Juuditis» lahkab Tammsaare rohkem filosoofilisi ja psühholoogilisi küsimusi.