PM Nädal ⟩ Mälestuste ürdi võsud, õied ja viljad

Sirpa Kähkönen, «Nõmmeliivatee». Foto: Raamat

Sirpa Kähköse romaani originaali pealkiri – «Muistoruoho» – tähendab robustses, aga otseses sõnasõnalises tõlkes mälestusrohtu (st taime, mitte medikamenti). Muisto – mälestus, mälupilt, mälestis jne.; ruoho – rohi, hein, ka muru. Tõlkija Piret Saluri kasutab leheküljel 172 poeetilisemat varianti «mälestuste ürt». Tegemist on nõmmeliivatee lokaalselt esineva paralleelnimega; nõmmeliivatee vaste soome kirjakeeles on kangasajuruoho. Lugejal on hea seda teada, sest mäletamine ja mälestused on käesoleva romaani tuum.

Kui eelteadmisi mitte omada, ei ütle raamatu esimesed mõnikümmend lehekülge kuidagi, et mälu ja mäletamine selles nii oluliseks saab. Lugeja võib arvata, et talle pakutakse midagi seesugust, mille kohta 1980. aastatel Eestis leiutati mõiste olmeromaan. Oma sisemonoloogidega astuvad vaheldumisi ette neli ühe tutvusringkonna naist, kes kõik on umbes kuuekümneaastased, ning viiendana 8-aastane tüdruk, ühe naise lapselaps.

Kõigi naistegelaste mõtted ja arutlusained on ülimalt argised, kinni igapäevaolmes, alatihti jukerdavas tervises ja muus seesuguses. Samuti on neile ühine, et tulevikuambitsioonid näivad puuduvat, elu tundub olevat elatud, loota selt enam midagi ei ole: «Mind ei vaata enam keegi, nii et kelle jaoks ma ühes kohas polsterdan ja teises kohas kokku krousin» (lk 40–41). Tähelepanu äratab ka vanaprouade meeleolude muutlikkus ja hüplikkus, pidev ebakindlus ja (eelnevast tulenev?) tühiasjadele ülereageerimine, mistõttu vahetevahel kipuvad nad sarnanema õrnatundeliste ja impulsiivsete teismelistega. Selliseid inimesi loomulikult esineb, kuid tähelepanu äratab, et kõik tegelased on ligilähedaselt samasugused.