Karolin Poska teoseks oli ühe-inimese etendus Alexela kontserdimaja saalis. Žürii hinnangul oli tegemist väga isikliku ja jõulise performance-etendusega, kus teineteisest eemal viibiva vaataja ja etendaja vahel tekib hingepuudutav ja olemise hetke jõustav diskussioon, teos sünnib mõlema osaleja koostöös. Žürii tõstis esile kunstniku läbitunnetatud lähenemist hetkeoludele, pandeemiast mõjutatud olevikule, väga jõulist enese investeeringut mastaapse teose loomises, kultuuri formaatide oskuslikku käsitlemist. Samuti julget, poeetilist ja inimlikult sooja autorikeelt performatiivses teoses.
Karolin Poska selgitab oma tööd: «Minu magistritöö praktilise osa moodustab lavastus, mis sünnib kahe inimese (etendaja ja osaleja) ning ruumi vahelisest sünergiast ja poeesiast. Etendajana katsetan ja otsin viise, kuidas saavutada osalejaga isiklikku kontakti pandeemia-aegsete piirangutega koostööd tehes. Vaatlen üht kultuuriinstitutsiooni – teatrit, kui (hetkeliselt) mahajäetud avaliku ruumi osa ja analüüsin selle ruumi kasutamise muutunud potentsiaali. Reaalajas toimuv teater, ehk teater selle originaalkujul, on pandeemia ohutusnõuete tõttu muutumas illegaalseks tegevuseks. See teadmine piiras, kuid samal ajal inspireeris mind. Pandeemia-ajastu etenduse toimumise üheks eeltingimuseks on nõue teha seda distantsilt. Lähenesin sellele sõna-sõnalt: side etendaja ja osaleja luuakse küll ühes ja samas ruumis, kuid sidevahendeid kasutades. Teine võimalus legaalseks etendamiseks oli etendada võimalikult väikesearvulisele publikule võimalikult suures ruumis.»
Tema magistritöö juhendaja oli Ene-Liis Semper. Noortest kunstnikest pälvisid äramärkimise veel Katrin Enni, Silvia Sosaar, King Wai Cheung (Hong Kong) ja Denisa Stefanigova (Tšehhi).