Teise koroonakevade peiepeod Barbaris

Kõdu esitles laupäeval Barbaris oma esikalbumit. Foto: Alvar Loog

Allah ja terviseamet olid sedapuhku karvastele armulised: tänavuse koroonakevade finaalis, kui ühiskond roosiõiena uuesti kiht-kihilt avaneb ning pealesunnitud tardumusest ärkab, pääses rokiklubisse veel enne kui sauna ja spaasse. Enamik Tallinna kontserdikohti polnud suutnud seda õnne eriti pikalt ette uskuda ning hoidsid oma uksi karantiini lõppedes inertsist ikka suletuna; mõned klubid – iseäranis Barbar ja Uus Laine – tulid aga programmiga välja otsekui lendstardist.

Rahuldamaks oma orgaanilist baasvajadust traadi ja detsibellide järele, külastasin reedel ja laupäeval Tallinna kesklinnas asuvat klubi Barbar, kus olid eraldi õhtutel kenasti temaatilistesse kimbukestesse seotud esinduslik ja mõõdukalt eksklusiivne valik kohalikke stoner- ja black metal-artiste.

Ürituse «Get Stoned vol II» avas Woundgiver – Tartu kvartett, kes ristab sludge metal’i riffe, biite ja saunde death ja doom metal’i vokaaliga, kõige selle ilu allhoovustes on kohal teatud annus pungilikku naivismi ja primitivismi. Ansambli solist näikse kõige selle juures ajavat veel mingit privaatset gootiasja. Ehkki bänd tundub olevat oma stiiliotsingutes veel natuke work in progress, oli seda kõike kuulata meeliülendav. Iseäranis suurt elevust tekitas minus pala «Almost Dead», mille trumlina pöörlev põhiriff tuletas meelde helgemaid kohti Helmeti «In the Meantime» (1992) albumilt, ühelt parimalt, mis selles stiilis eales salvestatud. Ka Woundgiver väärib kindlasti oma väljalaset.

Järgmisena esinenud Swamp Mine, samuti Tartu kollektiiv, avaldas mullu oma teise albumi «Against the Grain», mis on järjeks neli aastat varem ilmunud debüüdile «Bastard Blues». Olen seda grungelike puudutustega stoner’it kuulanud viimaste kuude jooksul kodus korduvalt kassetilt ning hellitasin nüüd lootust kohtuda sama materjaliga elavas esituses.