/nginx/o/2019/02/13/11786432t1hc545.jpg)
/nginx/o/2021/05/31/13815448t1h95ee.jpg)
- Maali ja keskkona eristumine
- Magentat pole, magentat on igal pool
- Reaalsustesti sooritamine
Tahvelmaal võib olla päris väike, keskmist mõõtu või väga suur; see võib olla ristkülik või ruut või moodustada mingi muu geomeetrilise vormi.
ARVUSTUS ⟩ Pinev sügavus sinise ja punase vahel
Tavaliselt on aga maali esimene põhimõte see, et see mingil moel eraldub taustast. Eraldumist võib rõhutada või mahendada pildiraam ja mõnikord ka paspartuu (ehkki viimane sobib rohkem graafikale). Kuid igal juhul peab esile tõusma maalipinna autonoomsus: seal valitsevad teised seadused kui ümbritsevas ruumis, sest maal on aken mõnda kaugesse maailma või vähemalt teise ruumi.
«Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?»
Kristi Kongi näitus Kogo galeriis 19. juunini
Kristi Kongi näitus «Sädelev täht Magenta» astub sellest seaduspärast välja. Tõsi küll, tema maalid on endiselt tahvelmaalid, ristkülikud ja ruudud, aga maaliks on muudetud ka ümbritsev ruum. Vaataja asub nüüd korraga maali ees ja maali sees, olles selle ainus figuraalne komponent, sest kogu muu keskkond on geomeetriline ja abstraktne. Maal ümbritseb vaatajat kolmest küljest, justkui absorbeerib teda, kuigi mitte jäägitult. Värvid tungivad vaatajast läbi ja hoiavad teda oma pingeväljas. Nii ei jäägi muud üle kui süveneda eredusse.
/nginx/o/2021/05/31/13815449t1h0141.jpg)
Sest tõepoolest, see keskkond on ülimalt ere. Minu arusaam magentast polnud selline, ma ei arvanud üldse, et magenta võiks olla sädelev. Kui esimest korda galerii aknast sisse piilusin (uks oli lukus), tundus mulle, et magentat polegi kusagil. Teine kord, kui olin ruumi juba sisenenud, sain muidugi kohe aru, et magentat on siin igal pool.
Meie keelepruugis on magenta enamasti märkinud jaheda mõjuga purpurlillat, mis võib olla kontrastne ja esiletungiv, kuid vaevalt eriti särav. See toon ilmus värvimeelde 19. sajandil, kui tulid esimesed aniliinvärvid ja hakkasid kõrvale tõrjuma traditsioonilist madarapunast. Aniliin on mürgine ning ka varasel magental on silmahakkavalt mürgine, elusloodusele vastanduv toon. Nii loob ta ajaloolise kontrasti madarale, mis on tuntavalt elus, intensiivselt soe ja taimne.
/nginx/o/2021/05/31/13815450t1h8f0b.jpg)
Need arusaamad löövad Kristi Kongi näitusel kõikuma. Tänapäeval võib magentaks nimetada mitut eri värvitooni, mille põhitingimus on, et toon jääks kenasti sinise ja punase vahele. Selliseid võimalusi on omajagu. Muidugi mõjutavad magentat oluliselt teised värvid, mida kõrval võib näha paljudes varjundites: sidrunkollane, sarlakpunane, pariisisinine, meriroheline, muidugi ka ooker, koobalt ja krapplakk. Tihti on eredamad toonid mingite teravnurksete kujunditega ägedamaks muudetud. Aga magenta ise on mõnikord mahedalt vaarikakarva, mõnikord õrnalt sirelililla, mõnikord tume nagu veri. Printsiip on alles, aga mürgine aura on kadunud.
/nginx/o/2021/05/31/13815451t1h05e1.jpg)
Vassili Kandinsky arvas, et sinine väljendab süvenemist, tungi sügavuse poole: «Mida sügavamaks sinine muutub, seda enam kutsub ta vaatajat lõpmatusse, äratab temas igatsuse puhta ja viimaks teispoolse järele.» Punane seevastu «mõjub seesmiselt väga erksa, elava ja rahutuna», aga on samas ometi püsivuse märk: «Vaatamata oma energiale ja intensiivsusele ilmutab ta tohutut, peaaegu sihiteadlikku jõudu.» Magenta on mõlemat. Ta on korraga sinine ja punane, kutsub süüvima ja sügavusse tungima, aga säilitab seejuures ometi teatava erksuse, mis mõnikord on pigem ärev, mõnikord hurmav ja erutav.
Kandinsky ütleb küll, et «soe punane ja külm sinine ei lase ennast (mitte kuidagi) segada, ja seda ka vaimuvallas», aga kui Kristi Kongi pildil satuvad kõrvuti soe kinaver, külm asuur ja värelev magenta, sugeneb ometi mulje, et need soojad ja külmad toonid hakkavad segunema, kas tahame või ei taha.
Seda efekti süvendab veelgi joonte tasakaalutu geomeetria, mis paneb pildi pinna justkui kõikuma, nii et vaatajal on kogu aeg tunne, nagu peaks ta end kuidagi kallutama, et pilti õigesti näha. Aga õiget nägemist ei olegi, pilt kõigub lakkamatult edasi ja püsib samas ometi paigal. Selline on Kristi Kongi paindlik püsimine.
Üks viis maalide mõju tunnetada on vaadata hoolikalt ümbrust pärast näituselt tulekut, viieteist minuti jooksul pärast saalist väljumist. Selle aja vältel on taju veel tugevasti muutunud, nähtud vormid ja värvid mõjutavad tagasihaaravalt kogu nägemisvälja. Milline on siis tulemus?
/nginx/o/2021/05/31/13815453t1h8e7c.jpg)
Proovisin sama nippi ka Kristi Kongi näituselt tulles. Tähelepanuväärne oli, et Kongi maalide geomeetria ei mõjutanud üldse tänavapilti: majad, autod, kõnniteerandid ja puude kontuurid olid ikka samasugused (kui teisiti oleks kõik paistnud, kui oleksin tulnud näiteks Henn Roode näituselt!). Aga värvidega oli midagi lahti. Magentat ei näinud ma kusagil, seda võibki ehk näha ainult mõne parfüümi reklaamil, ja sireliõite kobarad polnud seesama. Ometi hakkasid tavaliste laikude ja pindade seest välja kippuma toonid, mida ma polnud seal märganud, ilmudes mingi täiendava kontrasti põhimõttel: hallist betoonist tikkus välja ooker, rohelisest põõsastikust sidrunkollane, asfaldi seest karmiin.
Mõne aja pärast hakkas efekt tasapisi hajuma, aga tuli ajuti tagasi, kui püüdsin mõnd pilti saalis meenutada. See oligi sädelev täht, mis mu pikkamööda lahti laskis.
/nginx/o/2021/05/31/13815454t1h7446.jpg)
/nginx/o/2021/05/31/13815455t1hdee0.jpg)