Öst-West Fest filmiprogrammis ristuvad USA ja Nõukogude Liidu vesternikangelaste teed

«Suure Karu pojad» (Die Söhne der großen Bärin, R: Josef Mach, Saksa Demokraatlik Vabariik, 1966) FOTO: Filmikaader

Öst-West Fest leiab aset 14.-19. juunil kinodes Sõprus, Tartu Elektriteater ja Jõhvi Amadeus. Festival võtab luubi alla ning pannes kaks raudse eesriidega eraldatud filmižanri omavahel dialoogi, kõrvutades klassikalist western-i tema paroodiaga, indiaanlastega filme kummalgi pool ideoloogiat ning viimaks revisionistlikke filme Ühendriikidest ja Liidust.

Teisele maailmasõjale järgneval ajal oli vestern, mida võib pidada lausa esimeseks «tõeliseks» filmižanriks, vaikimisi asunud USA-s täitma moraalse šerifi rolli, moodustades seejuures pea kolmandiku Hollywoodi filmitoodangust. Esitades ja taasesitades lugusid, mis kinnitasid võitjate maailmavaadet ning positsiooni siin ilmas, tuginesid vesternid aja kokkuhoiu mõttes juba proovitud stereotüüpidele: metsikud indiaanlased, ohustatud naised ning nähtamatud mustanahalised.

Haistes raha, asusid selle lääne filmižanriga sotsialismivabariikides dialoogi östernid ehk ida vesternid, mis peamiselt kasutasid seda kui võimalust end Ameerikast eristada või siis niisama jänkisid parodeerida. Lihtsad ja head hõimurahvad, kes ahnetele kapitalistidele vastu hakkavad, kuulsaid kauboisid sponsoreerivad karastusjoogid ning metsiku lääne lõpmatute preeriatega asendatud Venemaa kodusõja ida stepid – sotsialismimaade publik oli vaimustuses.

Kõige selle tuvustamiseks tuuakse kolmes linnas, Tallinnas, Tartus ja Jõhvis ekraanile kuus eripalgelist filmi, mis ilmestavad suurepärastelt öst-westi žanri. Tuntumad nendest on kindlasti «Limonaadi Joe», mille östern-paroodias kohtuvad vaiksete filmide ajastu slapstick huumor ja suurepärane tšehhoslovakkia filmimuusika lõbusaks Külma sõja aegseks kompotiks, mis jääb ümisema päevadeks.

«Kodus võõraste keskel» on Nõukogude filmikunsti üks vaieldamatuid pärleid – sama mänguline ja julge, kui «Bonnie and Clyde». Tähelepanuväärne on seik, et filmi üheks peaosalisteks on Tarkovski filmidest tuntud Anatoli Solonitsõn. Tegevus keerleb Venemaa kodusõja järgsel ajal maalilistel steppidel kullavarguse ümber ning sisaldab isegi õrna ühiskondlikku kriitikat, näidates endisi soldateid vaevlemas igavuse käes, nüüd kus pole enam vaenlasi, kellega sõdida.

Kindlasti kuulub unikaalse kinoelamuse hulka ka saksa vestern «Suure karu pojad». Ida-Saksamaal olid vesternid muidugi pikalt-pikalt keelatud – kui oli miski mida ida-sakslased vihkasid rohkem, kui lääne-sakslasi, oli see muidugi igasugune lõbu. Seiklushimulistel ida-sakslastel õnnestus Lääne-Saksamaal toodetud vesterne soovi korral siiski Tšehhoslovakkias puhates näha, mida nad massiliselt tegema ka loomulikult hakkasid.

Seitsmekümnendateks aastateks oli läänes vestern põhimõtteliselt surnud. 70-date identiteedi-tarbija ja «alternatiivsete elustiilide» sünniga arvati fetišeeritud indiaanlane viimaks ameerika rahvaste sekka ning õige pea mängis Dustin Hoffman kinolinal filmis «Väike suur mees» indiaanlast, mis sisult on sama täis klišeesid, kui arvukad indiaanlastega östern-id, milles peaosa täitis õlitatud serbia «indiaalane» Gojko Mitić. Siinkohal tuletaks meelde, et Nõukogude Liidus oli pornograafia keelatud – Mitić täitis auväärt ühiskondlikku rolli. Ent siiski: indiaanlane oli viimaks saanud peategelaseks, kuigi endiselt valge mehe kuues.

Klassikalise vesterni, nagu seda on näiteks John Fordi «Otsijad» tuhast tõusis revisionistlik vestern, mis veel tänaseni elus. Kunagine sinisilmsus asendus kalgi moraaliga: ükski rahvas pole õel – inimene on. Hruštšovi sula ja Praha ülestõusu mahasurumise vastanduvad mõjud olid idas ühiskonna vastuolud ilmsiks toonud ning see absurdsus peegeldus ka NSV Liidu filmikunstis, mis ühelt poolt lahutas meelt ning kinnitas olemasolevat ideoloogilist riigikorda ning teisalt üritas olla tõsiseltvõetav kunstiliik ja püsida dialoogis ülemaailmsete ajalootrendidega.

Filmikunsti gigandid USA ja Nõukogude Liit katsusid Külma sõja aegsel perioodil rammu varisõdades, Hruštšov laamendas kingaga ÜRO peakontoris ning raudse eesriidega lahutatud kinolinadel võitlesid kauboid ja indiaanlased igavestel ideoloogilistel preeriatel ja steppidel. Maa rappus, sadulad leegitsesid – ei ühtki rahupiipu, isegi mitte päikeseloojangut mille suunas ratsutada.

Öst-West Tallinnas ja Tartus 14.06-19.06:

  • 14.06 OTSIJAD (The Searchers, R: John Ford, USA, 1956)
  • 15.06 LIMONAADI JOE (Limonádový Joe, R: Oldřich Lipský, Tšehhoslovakkia, 1964)
  • 16.06 VÄIKE SUUR MEES (Little Big Man, R: Arthur Penn, USA, 1970)
  • 17.06 SUURE KARU POJAD (Die Söhne der großen Bärin, R: Josef Mach, Saksa Demokraatlik Vabariik, 1966)
  • 18.06 PAT GARRETT JA BILLY THE KID (Pat Garrett and Billy the Kid, R: Sam Peckinpah, USA, 1973)
  • 19.06 KODUS VÕÕRASTE SEAS (Свой среди чужих, чужой среди своих, R: Nikita Mikhalkov, Nõukogude Liit, 1974)

Öst West Fest Jõhvis:

  • 14.06 OTSIJAD (The Searchers, R: John Ford, USA, 1956)
  • 15.06 LIMONAADI JOE (Limonádový Joe, R: Oldřich Lipský, Tšehhoslovakkia, 1964)
  • 18.06 PAT GARRETT JA BILLY THE KID (Pat Garrett and Billy the Kid, R: Sam Peckinpah, USA, 1973)
  • 19.06 KODUS VÕÕRASTE SEAS (Свой среди чужих, чужой среди своих, R: Nikita Mikhalkov, Nõukogude Liit, 1974)
Tagasi üles
Back