PM NÄDAL ⟩ «Eesti matus»: kes naerab, naerab paremini

«Eesti matus». «Eesti matus». Puuriidassteenid on filmis kõige tihedamad ja nauditavamad. Foto: Robert Lang

Loo pealkirjaks laenatud kuldse maksiimi ütleb filmis «Eesti matus» arhetüüpne külajoodik Karla (Ago Anderson). Parimad naljad ongi need, mis käivad meie endi pihta, aga kui hästi me neid naerda oskame, seda avastate ise kinos.

Vilbre nägemuses on Lee (Sandra Ashilevi) Võõras. Tema asi on selgeks õppida, mida me siin pühaks peame, mis on eestluse üdi. Kui ta seda ei taha, ei suuda (Lee: «Mul hakkab siis füüsiliselt valus»), siis on see tema viga. Noorel Andresel (Markus Habakukk) pole enam lunastust, ta võib küll esivanemate maja- ja maaorjust pilgata ja kartagi, aga see on tema saatus. Kui ta ka Leega apelsinipuude alla Saksa turistide lamamistoole tassima põgeneks, ei saaks ta sealgi lahti mõttest, et tegelikult pole see päris elu. Kartulid ja küttepuud jäävad südamele.