L, 10.12.2022
Nädala intervjuu ⟩ Üllar Saaremäe: rahvuslus on minusse sisse pekstud
Üllar Saaremäe rokipuhvet, nagu ta nimetab aasta tagasi hangitud ehitussoojakut, on varustatud kõige vajalikuga, mida riigikogu töös tarvis läheb. Foto: Ain Liiva
Margus Martin
, reporter-toimetaja
Üllar Saaremäe: rahvuslus on minusse sisse pekstud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8

Mitukümmend aastat näitlejana ja teatrijuhina tuntud, nüüdne riigikogulane Üllar Saaremäe räägib Postimees Nädalale, mis vahe on tema meelest poliitikul ja rahvasaadikul. Lisaks kergitab ta saladuseloori oma selle suve teatriprojektilt kodukohas Arbaveres, Loobu mõisa kõrval.

Sageli pigem karmi mehe mulje jätnud Saaremäe avab lugejatele ka oma pehmema poole, kui räägib sügisel kolmeseks saavatest kaksiktütardest Freiast ja Eirinist.

Mööda Tapa-Loobu maanteed Üllar Saaremäe juurde sõites on viimasest telefonivestlusest ähmaselt meeles vaid see, et mingi kilomeetriposti juures tuleb metsa vahele viivale teele pöörata. «Mööda seda sõites jõuabki varsti pärale,» mäletan Saaremäe juhiseid.

Aga tee või tina, tuleb välja, et sellesama kilomeetriposti juurest saab pöörata nii ühes kui ka teises suunas. Esiti satumegi piltnikuga valele teeotsale. Taamal paistavad uhke välimusega hooned. Helistan, et küsida, kas suund on õige. «Mis punane katus? Kollane maja? Ei-ei!» teatab Üllar Saaremäe. Mis seal ikka, ots ümber ja tagasi.

Lääne-Virumaale Arbavere külla Täheväravale (seda nime kasutab kodutalust rääkides üksnes Saaremäe ise) jõudes mõistame kohe, et oleme õiges kohas, sest esimesena hakkavad silma maja juures seisvad kaks ühesugust jooksuratast. Selge – sügisel kolmeseks saavate Freia ja Eirini omad. Kaksikutest tütarde, kes on riigikogulase, enne vabakutselise elu ja parlamenditööd Rakvere teatris peanäitejuhina ametis olnud Üllar Saaremäe ning tema elukaaslase Ketlin Küti väikesed tulesädemed.

Õues veidi ringi vaadates hakkab silma veel tiik koos ujuksillaga ja selle kaldal muru peal paat. Taamal paistab kaks valget ehitussoojakut, nende taga tutikas välikäimla. Ühes soojakutest asub tööruum, mille Saaremäe koroonapiirangute leevenedes uuesti riigikogu istungite saali vastu vahetab, teises peitub perenaise kostüümimaailm.

Saaremäe tuleb õue, kohvikann käes. «Mul on mett, mitte suhkrut. Mingisugust piimavärki ka ei ole – see juuakse siin majas lihtsalt ära.» Sätime ennast varjualusesse istuma ja peremees võtab taskust kollase Cameli suitsupaki.

Suitsuvaba Eesti ja tori hobused

Sa ei ole marki vahetanud?

Peaks maha jätma, aga ei ole südant. Kõik, kes on vabatahtlikult jätnud, jätavad kuidagi väga loogiliselt. Mulle tundub see praegu nagu vägivaldne. Aga arvan, et ühel hetkel see tahtmine tekib ja loobun suitsetamisest.

Pole kordagi püüdnud maha jätta?

Teadlikult ei ole, et nüüd on kõik ja lõpetan ära. Hakkasin hilja tõmbama ka, olin siis juba 27. Tavaliselt tehakse esimesed tutvused suitsetamisega lapsepõlves ja siis keskkooli kutid juba tõmbavad. Mul läks lavakas ja terve Ugala periood ilma suitsuta.

Camelit oled teinud kogu aeg?

Hakkasin Camelit tõmbama pärast seda, kui Dunhill müügilt kadus. Mäletad, selline punane pakk oli? Seda sai veel niimoodi jagatud, et oli lai pakk, kümme ja kümme. Esimeses otsas päris alguses tegingi niimoodi, et vaatasin: kui läheb üle kümne, siis on päevanorm täis.

Siis olin viis-kuus aastat järjest või isegi rohkem piibu peal. Aeg-ajalt praegugi. Aga piip nõuab aega ja kuna plikad on majas, siis ma toas mõistagi ei tossuta.

Suitsetamisest rääkides meenub sinu pinginaaber riigikogus, Kojamees (Tarmo Kruusimäe – toim).

Tema on elektroonilise piibu eestvõitleja. Ta on teinud tegelikult väga tõsist tööd ja see on üks teema, mida ta on riigikogus nii-öelda ajanud.

Toetad teda?

Ikka toetan. Kuulun isegi [riigikogu] Suitsuvaba Eesti toetusrühma. Tulevikus see võib-olla nii on.

Kojamees on fanaatiline. Kui mingi teema ette võtab, siis seda ajab. Ei häbene sealjuures olla rumal, ennast kordav või naeruväärne. Tihtilugu võid sa ühte asja ajades sellisesse olukorda sattuda.

Lõhnataju kadus Üllar Saaremäe sõnul siis, kui ta esimest korda Cameli ette pani. Ta usub, et saabub aeg, mil suitsetamise sinnapaika jätab.
Lõhnataju kadus Üllar Saaremäe sõnul siis, kui ta esimest korda Cameli ette pani. Ta usub, et saabub aeg, mil suitsetamise sinnapaika jätab. Foto: Ain Liiva

Mis emotsioone tekitas klipp voodis suitsu pahvivast Kojamehest?

Kui ma ei teaks tema väga tõsist töössesuhtumist ja seda, kuidas ta võimalusel osaleb absoluutselt igal istungil algusest lõpuni, siis pealiskaudselt seda klippi vaadates võib jääda mulje, et «ah nihuke tüüp». Tegelikult on see absoluutselt petlik.

Lõppkokkuvõttes on see väga punk klipp, mis üldse ei näita Kojamehe kohta tõtt – tema töössesuhtumine on vastupidine. Ta võtab istungitel aktiivselt sõna ja toimetab aktiivselt kõigi muude asjadega, rääkimata sellest, et käib tööl bussiga. Tegelikult on tema viimane mees, kes voodis lebab. Aga noh, ajad on sellised – koroona ja kaugistungid.

Kes keelab minulgi, kui ma pole parasjagu saalis, aga ootan oma sõnajärjekorda, kuulata istungit ja samal hetkel lebada oma toas diivanil. Mis mõttes?

Ja ikkagi – Üllar Saaremäe ja Suitsuvaba Eesti?

Toetusrühma kuulumine ei tähenda, et ma ise ei suitseta. Eesti võiks küll olla selline e-suitsu riik või siis mõned üksikud minusugused tõmbavad kuskil vana head Camelit endiselt edasi. See ei ole silmakirjalik, et ise tõmban ja kuulun Suitsuvaba Eesti toetusrühma.

Kuulud ka tori hobuse toetusrühma.

See on alles loodud ja selle kutsus kokku meie Baruto (Kaido Höövelson – toim). Olin aegu tagasi ise ka ratsahobuse omanik. Tema ei olnud tori hobune, vaid trakeen. Kuskil 20. eluaastate lõpus vaimustusin ratsutamisest ja kogu sellisest hobumajandusest. Asutasime isegi kentauride ühenduse, kuhu kuulusid väga erinevad kultuurivaldkondade inimesed pluss professionaalsed ratsasportlased. Tegime mõningaid kokkusaamisi.

Nakatusin hobusepisikuga siis, kui tegime Tartu Suveteatri esimest lavastust «Robin Hood». Luunja ratsakooli inimesed olid seal abiks ja õpetasid näitlejaid ratsutama. Sealt leidsin selle kire. Füüsis oli ka täpselt selline, et oli vaja just midagi sellist selgeks saada.

Mu väga hea sõber läbi aastakümnete Sven Šois siis seda Luunja ratsakooli pidas. Ta ei lasknud sellel sädemel kustuda, sest kui etendused said läbi, käisime veel kõikvõimalikel matkadel ja jahiretkedel. Sealt mulle selline hobusearmastus tuli. Nüüd pole ma muidugi mitu head aastat sadulasse saanud, aga ikkagi on kõik, mis puudutab hobuseid või seda valdkonda, mulle kuidagi südamelähedane.

Üllar Saaremäe räägib õhinaga uuest, kodukandi ja Eesti kutselise teatri sünnilooga seotud teatritükist, mille ta augustis sealsamas Arbavere külas asuvas Loodi kuivatis eraprojektina publiku ette toob.
Üllar Saaremäe räägib õhinaga uuest, kodukandi ja Eesti kutselise teatri sünnilooga seotud teatritükist, mille ta augustis sealsamas Arbavere külas asuvas Loodi kuivatis eraprojektina publiku ette toob. Foto: Ain Liiva

Erakond kui üks ansambel

Kaks aastat on riigikogus täis. Kas kõik süsteemid on selged ja orienteerud hoones hästi?

Alguse osa oli see, et majas üldse orienteeruma õpiksid. Ma väga aktiivselt sellega ei tegelenud. Kõigepealt õppisin oma kabinetist fraktsiooni ja fraktsioonist saali mineku selgeks. Esimesed korrad käisin sama kolmnurka tagasi – mul ei olnud vaja fraktsiooni minna, aga sealt oskasin minna kabinetti. Kuni avastasin, et on võimalik otse ja palju kiiremat teed minna oma kabinetist saali ja tagasi.

Riigikogu on tegelikult nii hoomamatu maailm. Ma ei kujuta ette, kes suudaks kõigis valdkondades kõike jagada. Võib-olla need tegelased, kes on seal tõesti viiendat-kuuendat ringi ja kes suudavad olla täpselt sama pädevad näiteks nii riigikaitses kui ka kultuuris ja hariduses. Samas ma ei usu, et on olemas sellist Übermensch’i (saksa k «üliinimest» – toim), kes valdab kõike samal tasemel. Sa paratamatult oskad ühte rohkem kui teist, või ütleme nii: su kirg on rohkem üks kui teine. Võid ju olla seaduste lugemisel, eelnõude ja parandusettepanekute puhul pädev, aga sisuliselt on kogu seda paletti, mis puudutab riigikogu ja kogu meie riigi elu kõiki aspekte, ühevõrra mõista keeruline. Kas selline inimene on üldse olemas?

Riigikogusse minnes aitas sul toimuvat mõtestada Mart Nutt.

See oli lühike aeg. Need paar kuud, mis tal veel antud olid... Mart oli laias laastus just sellises maailmavaatelises ja üldpoliitilises mõttes toeks. Ega ma temaga ei rääkinud, et kuule, mul algab keskkonnakomisjoni istung, oskad aidata, mis me selle jäätmeseadusega nüüd pihta hakkame. Päris selliseid asju me ei rääkinud.

Rääkisime Isamaast, selle algusaegadest ja eri perioodidest. Küll ühinemistest ja lahkuminekutest, küll poliitilistest natuuridest, kes on selles erakonnas olnud ja lahkunud või tulnud, ning mis on siis tegelikult see põhialus, millele päevapoliitika ei tohi küüsi taha saada.

Alguse periood oli ju keeruline. Isegi need kaks esimest aastat, kui olime valitsuses. See käis ju väga kiiresti. Ühel hetkel olid armastatud näitleja ja teisel hetkel nii-öelda teisel pool rindejoont, kus ühel pool olid need tühjad südamed ja teisel pool oled ühtäkki sina. Tegelikult oled sa nendega ühel poolel. Aga. Olles valitud riigikokku ja konservatiivse erakonna liige, kes – veel enam – on koos populistliku EKREga ja kriminaalse Keskerakonnaga … noh, katsu siis oma nägu puhtana hoida.

Kas hinge täis ei teinud, et seilasite ühes paadis, aga koalitsioonikaaslased ajasid justkui teist poliitikat?

Kogu aeg tegi hinge täis. Absoluutselt. Mina võtsin Helmete sõnavõtte täpselt sama solvavalt kui kõik teised või kui opositsioon, sest kui läheme ajama ühist asja ja tahame Eestit paremaks teha, siis miks saete sedasama oksa, mille peal me istume?

See riigimehelikkus, mida lootsin, et seal kohtan… See on minu jaoks hästi hämmastav. Tajun, et nii mõnegi tegelase puhul, keda olen mingites poliitsaadetes kas näinud või kuulnud, tundub maailmavaatelisus õhkõhuke. Ja teisipidi jälle mõne tegelasega, kellest ei olekski osanud sellelaadset sügavust ja sisu arvata, on lähemal kokkupuutel aktsiad ikka märgatavalt tõusnud. Ma ei räägi oma erakonnas olijatest, vaid pigem nendest, kes on väljapool Isamaad.

Kuivõrd mõjutab sind praegu Isamaa erakonna sees toimuv ja see, mis on seotud ühendusega Parempoolsed?

Ei ole mõjutanud.

Oled Parempoolsete- või pigem Helir-Valdor Seedri meelne?

Mina küll ennast niimoodi ei jaga. See on üks bänd, mitte ei kaldu pigem bassi- või soolomehe poole. Kui sind on sellesse bändi kutsutud, siis tahad, et see süsteem ühiselt tuksuks.

Siin on praegu tekkinud minu meelest mitte niivõrd võimuvõitluslikud, vaid suisa maailmavaatelised erisused või tõekspidamised. Mina kuulun Isamaa rahvuslaste ühendusse ja samas olen ka perede ühenduse liige. Need on ühe erakonna sisesed ühendused. Parempoolsed on lihtsalt väga jõuliselt tulnud meediasse. Ühtpidi saan sellest aru, sest muidu jääks see kõlata. Teistpidi küsin enda käest, miks aetakse siseasju meedia kaudu.

Kuigi sisulisi asju on neil väga palju, millele alla kirjutan. Need on suisa maailmavaatelised erinevused, aga usun, et juuni lõpuks on rahu majas. Siis kui kõik [erakonnasisesed] valimised on toimunud.

Tunnetad, et sinu kui kultuurinimese taustast on riigikogus kasu?

Muidugi – Rakveresse tuleb Arvo Pärdi nimeline muusikamaja. Pean samas tunnistama, et 51 eluaasta juures on mingeid valdkondi, mida ma ikka üldse ei jaga. Olen elanud justkui mingisuguses mullis või kloostris. Näiteks ma ei oska mitte midagi kaasa rääkida õigusloomes. Olen ikka tundnud seda «kingsepp ja liistud»-tunnet, aga püüan ennast selles valdkonnas arendada.

Siit tulebki välja, mis on rahvasaadiku ja poliitiku vahe. Väga suur kogemus oli mulle kaks aastat keskkonnakomisjonis. Kusjuures alguses tundus, et minuga kõneldakse hiina keeles, millel on eestikeelne kõla. Võtsin asja väga tõsiselt. Lugesin kõiki eelnõusid ja juurdlesin, et aru saada. Lõpuks hakkab see külge, kui asjaga tegeled.

Pean tunnistama, et ega ma sellest komisjonist ei olekski tahtnud väga ära minna, aga valitsus vahetus ja selle tõttu olen nüüd koos Viktoria Ladõnskaja-Kubitsaga kultuurikomisjonis. See on küll maailm, kus tunnen, nagu oleksin koju tagasi tulnud, sest teemad on need, millega olen eluaeg tegelenud.

Kas riigikogus kogetust võiks tulevikus sündida mõni teatritükk?

Stenogrammide tekstid on avalikud ja keegi ei keela – iga dramaturg või lavastaja, teatri- või filmitegija võib neid allapoole kerida ja leida kilomeetrite kaupa juba sissetrükitud dialoogi.

Kas ise tahaks sellest midagi teha? Esiotsa küll vist mitte. Ma ei ole sellist sotsiaalset teatrit kunagi teinud. Tal peab olema ikka mingisugune üldistus juures ja rippuma kunstilise keti küljes. Mitte keti küljes kui koer, vaid kui kaelaehe.

Kui palju on riigikogus raisku läinud näitlejaandeid?

Raske öelda. Tean, et seal on päris mitmeid inimesi, kes on mulle nii-öelda pihtinud, et ka nemad on kunagi tahtnud ja neilgi on olnud mõttes… Võib-olla mõni neist on isegi [lavakunstikateedri] ukse taga käinud. Ei tea. Seda päris välja ei öelda.

Näitlejaandest on võimalik aru saada ikkagi siis, kui ta on konkreetses situatsioonis tegelemas konkreetse ülesandega. See, kui sa esineda oskad, ei tähenda kohe, et näitleja oleksid. See, et oma mõtet vead ja suudad seda selgelt väljendada, rääkimata sellest, et suudad ka selgelt välja hääldada, ei tähenda, et sinust oleks pidanud saama näitleja. Sinust oleks võinud saada kirikuõpetaja, professor, õppejõud või kes tahes.

Aga kui puudutame elementi edevus, mis käib paratamatult näitleja ametiga kaasas, siis neid on seal ikka palju.

Rahvasaadik, mitte poliitik

Kas igatsed teatrit taga?

Mitte väga. Pean teatri jagama mitmeks. Üks asi on teatri tegemine ehk lavastamine ja näitlemine – seda küll. Aga teatri juhtimist ei igatse nüüd mõnda aega. Olin teatris kokku 25 aastat, sellest neli Ugalas ja 21 Rakvere teatris peanäitejuht.

Tulevikus?

Ikka. Ma ei ole teatrist ära läinud. Iseasi, millises vormis. Kas kusagil palgalise lavastajana, näitlejana, vabakutselisena või suisa erateatris, siis see on teine teema. Näiteks enda teatris, aga see on veel lahtine. Ei, teatrist ei kao ma kuskile. Samamoodi ütles sõber Jaanus Rohumaa, kes on tegelikult vist üle kümne aasta nii-öelda teatrist eemal, et ei ole teatrist kuhugi läinud.

Edev ja pöörane

Jaanus Rohumaa

sõber, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu esimees

Kõige tugevama jälje on jätnud Üllarile see, et ta on taas väikeste laste isa. Olen kindel, et Freia, Eirin ja ema Ketlin hoiavad teda maailmavaateliselt õigel kursil.

Ta ongi omakandi rahva saadik ja teinud juba hulk aega ilma suurema kärata seda tööd nii vallas kui Rakvere linnas. Valijad tunnevad teda ja ei valinud pimesi. Üllar on pärit Kohtla-Nõmmelt ning hoiab Virumaad südames.

Oleme sõbrad üle 30 aasta ja mõned asjad ei ole muutunud. Üllar on:

sõnapidaja

ustav

hooliv

Ja pealegi armastab:

luulet

muusikat

elu

Muidugi on ta vahel tobedalt jäärapäine, edev ja pöörane, aga ma olen mõnikord hullemgi.

Nii et poliitikut sinust ikkagi ei saa?

Mina olen rahvasaadik. Siin on suur vahe, kuigi tähenärijad võivad öelda, et pole siin mingit vahet. Poliitikud on minu jaoks professionaalid. Rahvasaadikud on rahva poolt valimistevaheliseks etapiks tööle usaldatud inimesed. Võib-olla ka järgmiseks.

Poliitikuks olemine nõuab hoopis teistsugust suhtumist, erakonna ja iseenese ettepoole positsioneerimist. Küll mitte sõnades, aga tegudes. Me ju näeme, et see nii on. Sa ei lähe poliitikasse mitte seisma selle kandi eest, kust sind on valitud, või kogu Eesti rahva eest, vaid lähed ikkagi teenima endale järgmisi kannuseid. Järgmisi paguneid. Mina sellega ei tegele.

Kindlasti arvan, et järgmistel [riigikogu] valimistel kandideerin toetuseks Isamaale. Kui ma valituks ei osutu, siis ei ole see minu jaoks mingi löök. Ega ma seekord ka ei plaaninud minna. See oli valimiste õhtul mulle ikka tõeline üllatus.

Ettepaneku kandideerida tegi Lääne-Virumaal Isamaa nimekirjas sinu järel napilt teiseks jäänud ja riigikogusse mitte pääsenud Marko Pomerants.

Täpselt nii. Kuna ma olen ühe erandiga alati Isamaad valinud, siis ta ütles, et tuleksin appi.

Lõpuks panid talle 34 häälega ära.

Mina ei pannud, valijad panid.

Kas kohalikel valimistel kandideerid?

Kahtlane.

Teist sellist kodukontorit kui Üllar Saaremäel tõenäoliselt ühelgi teisel riigikogulasel pole. Tema tööruumis on kõik vajalik alates lauast, toolist, plaadiriiulist ja lõpetades voodiga.
Teist sellist kodukontorit kui Üllar Saaremäel tõenäoliselt ühelgi teisel riigikogulasel pole. Tema tööruumis on kõik vajalik alates lauast, toolist, plaadiriiulist ja lõpetades voodiga. Foto: Ain Liiva

Paljud riigikogulased kasutavad võimalust ja pürivad kohalikesse volikogudesse.

Antud juhul räägingi poliitikutest, mitte rahvasaadikutest. Nüüd hakkavad need vahed välja tulema. Need inimesed on poliitikud või vähemalt seadnud endale eesmärgi olla poliitikas. Mina olen võtnud eesmärgi, et kui rahvas on mind valinud riigikokku, siis olen riigikogus. Mis seal salata, püüan eelkõige Virumaa ja sealjuures kogu Eesti eest seista.

Eelmiste kohalike valimiste ajal kandideerisid mitmed Isamaa erakonna liikmed valimisliitude, mitte erakonna nimekirjas. Mina, kes ma sel ajal ei kuulunud erakonda, kandideerisin [Kadrina vallas] Isamaa nimekirjas.

See on minu jaoks natukene veider. Kui oleme otsustanud, et meil on ühine maailmavaade ja tahame sellega Eestit aidata, siis miks peaks tegema mingisuguse valimisliidu Kohev Kadrina või Armastav Arbavere. Seda saab teha ka Isamaa või mõne teise erakonna all. Kui Isamaa otsustab, et oma nimekirjaga Kadrinas välja ei tulda, siis arvan, et ma ei kandideeri.

Oled läbi ja lõhki isamaalane. Kas sinuga on veeretatud juttu, et võiksid vahetada leeri?

Otseselt kutset, et siin on paber ja siin uks, palun astu sisse, ei ole. Ümbernurga jutte on ajanud kõigi erakondade tegelased. Ka riigikogus. Aga mitte nii, et nende genossed tulevad ukse taha, vaid ühe või teise lihtliikmega.

Olen selgitanud, et olen pärit Ida-Virumaalt ja minu jaoks on rahvuslus hääs mõttes sisse pekstud. Loomulikult isamaalisus süvenes, kui avanes lõpuks võimalus käia ringi, sinimustvalge märk rinnas, ja olla eestlane Eestimaal. Aga see ei ole EKRE rahvuslus, kui seda üldse rahvusluseks saame nimetada. Siin on suur vahe. Ma ei kavatse hakata kellegagi mingeid vigureid tegema.

Eesti Vabariik 102. Presidendi vastuvõtt Ugala teatris. Fotosein. Üllar Saaremäe ja Ketlin Kütt.
Eesti Vabariik 102. Presidendi vastuvõtt Ugala teatris. Fotosein. Üllar Saaremäe ja Ketlin Kütt. Foto: Konstantin Sednev

Kes võiks olla uus Eesti president?

Loodan mõnda musta hobust või mingit jokkerit lauale tulevat. Igatsen meie väikesele riigile sellist lennartmerilikku, austust äratava tausta, teadmiste, harituse, lahtisuse ja võib-olla boheemlikkusega presidenti. Ta ei pea olema meesterahvas, vaid võib olla ka naisterahvas. Et ta ei oleks poliitilises või maailmavaatelises mõttes silmanähtavalt ühele või teisele poole kallutatud, vaid suverään.

Neid inimesi ei ole Eestis palju, aga nad on olemas. Iseasi, kas nad tahavad mängu tulla ja kas nendega mängitakse. Jaak Jõerüüt, Tarmo Soomere, Ülle Madise... Need oleksid mõned minu isiklikud valikud, mitte Isamaa erakonna omad. Aga ma ei hakka siinkohal oma listi koostama, neid nimesid on veel. Ka Isamaa erakonda kuuluvate inimeste hulgas. Lõppkokkuvõttes on see paraku poliitiline kokkulepe ja otsus.

ÜLLAR SAAREMÄE

Sünniaeg ja -koht: 23.11.1969 Kohtla-Nõmme

Perekonnaseis: vabaabielus, 4 last

Haridus:

  • 1992 Kõrgema Lavakunstikooli XV lend, näitleja (kursuse juhendaja Kalju Komissarov)
  • 1988 Kohtla-Järve 1. keskkool

Ametikäik:

2019–… riigikogu XIV koosseisu liige

  • 1996–2017 Rakvere teater, peanäitejuht
  • 1991–1996 Ugala teater, näitleja
  • Pälvinud mitmeid teatripreemiaid
  • Filmidebüüdi tegi 1997 («Minu Leninid», režissöör Hardi Volmer)
  • Punkansambli Streptococcus Pyogenes laulja
  • Uus teatritükk küpseb

Kui palju oled viimasel ajal eri kultuurivorme tarbinud?

Nii palju kui võimalik selle vähese aja juures, mis põhitööst ja laste kasvatamisest üle jääb. Katsun ikka mingisuguseid raamatuid lugeda ja ennast endises voolus mingite uuemate teatritekstidega kursis hoida, kuigi võrreldes selle ajaga, kui olin peanäitejuht, on seda ikka kaduvvähe.

Paari aasta jooksul pärast [Rakvere teatrist] peanäitejuhi kohalt lahkumist püüdsin lugeda ainult asju, mis konkreetselt puudutasid: kas ühte või teist lavastust, mis ees seisis, või rolle, mida pidin hakkama mängima. Üldise pildi või üldise tausta, millega olin kogu aeg tegelenud – mida üks või teine lavastaja kuskil teatris teeb ja kus ta, kuramus, selle materjali peale tuli –, jätsin mõneks ajaks kõrvale.

Kui oled suurema osa elust ühe asjaga tegelenud, siis on väga hea sellest korraks välja astuda ja kõrvalt vaadata. Kui mulle sel ajal tundus, et see, mida meie teeme, on kõige tähtsam maailmas – ja seda ta ka oli –, ning olin veendunud, et see oli kõigile inimestele niimoodi, siis kõrvale astudes ja eemalt vaadates nägin, et see on ainult ühe väikese kildkonna jaoks kõige tähtsam.

Teatriinimesed ise arvavad, et kõik nende läbielamised, õnnestumised ja ebaõnnestumised peavad olema kõigile teada. Et kõik elavad neile kaasa. Ei ela! Maailm on palju kirjum. Mingil eluetapil on väga vaja korraks peatuda ja kõrvalt vaadata. Eriti kui sa teed seda ise. Kujutan ette, et kui saatus sunnib sind seda tegema, kas tervislikel või mingisugustel inimlikel põhjustel – konfliktide, lahkuminekute, mille tõttu tahes –, siis sa kannad ikkagi kaasas pettumuse koormat ja kibestumist. See ei anna võimalust puhta pilguga vaadata.

Riigikogusse minnes tegid kaasa paaris teatritükis. Kuidas on lood praegu?

«Lendas üle käopesa» on siiani [Rakvere teatri] repertuaaris. Kuigi selle aasta jooksul oleme seda mänginud vist kolm korda. Järgmine etendus on septembris, siis tuleb üks oktoobris ja vist ka novembris. See on kokku kuus korda, mis oli mul karmimatel aegadel ühe nädala etenduste arv. Hea küll, kuus korda iga nädal järjest ei pannud, aga kolm-neli oli küll.

Kui keeruline on nii harva etendustes mängida?

Iga kord tuleb valmistuda. Hakkan päev enne pihta. Üks asi on teksti meelde tuletada, sellega õnneks väga probleeme ei ole, aga lavale minek ei ole ainult teksti ütlemine. Ent selles seisus on kõik, mitte ainuüksi mina. Stoppimine on koroona tõttu kõigis teatrites ja samamoodi räägivad kõik näitlejad. Sul on kogu aeg uus esietendus ja sa ei tea – võib-olla see jääb nüüd mõneks ajaks jälle viimaseks.

Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et Rakvere teater seda etendust repertuaaris hoiab. See on iseenesest väga lahe. Tänapäeva mõistes on see ikkagi maailmaklassika ja selline materjal teeb au iga teatri repertuaari listile.

Üllar Saaremäe Olovernesena «Juuditis», fotol Riina Maidrega. 
FOTO:
Üllar Saaremäe Olovernesena «Juuditis», fotol Riina Maidrega.  FOTO: Foto: Siim Vahur

Mängisid ka Tallinnas Püha Katariina kirikus etendunud «Juuditis».

See oli suveprojekt. Nagu [teatri R.A.A.A.M. juhist] Märt Meosest aru sain, siis ta ütles, et me sahtleid peas tekstist päris puhtaks ei teeks. Äkki tuleb veel etendusi. Samas ta ei lubanud midagi. Eraprojektidega ongi hoopis teine teema, sest äärmiselt palju sõltub sellest, mis toimub ümberringi.

Mul on endal selle aasta augustis plaan teha ühte suveprojekti. Siin kodukandis. Ikka päris lähedal sellele kohale, kus praegu istume. Loobu mõisa kõrval asuvas Loodi kuivatis. Esiotsa ei tea, kas julgengi sellest midagi rääkida. Mitte et oleksin ebausklik ja kardaksin ära sõnuda. Kuna tegemist on, ütleme otse, minu eraprojektiga, siis ta sõltub äärmiselt paljudest asjadest. Kui see oleks riigiteatri projekt, räägiksin ajalehe täis hoolimata «koolerast» ja piirangutest.

Kas võid anda mõne vihje? Näeb seal osatäitjaid Kadrina vallas tegutsevast Läsna külateatrist?

Ei, tegemist ei ole külateatriga. Lavale astuvad ainult professionaalid. Aga enamik on tõesti Kadrina vallast. Ülle Lichtfeldt, Sulev Teppart, Erik Ruus, Indrek Saar, mina ise. Väljastpoolt tulevad Tarvo Krall, Doris Tislar, Johan Elm. Ketlin tegeleb kostüümide ja lavaga. Sõber Elmar Sats kirjutab muusika, Priidu Adlas valgustab.

Mis radadele publiku viid?

Ajaloolistele radadele, mis puudutavad kutselise Estonia teatri sündi. Teoseks on Andrus Kivirähki «Liblikas». Mulle meeldis see raamat kohe, kui ta 1990. aastate lõpus ilmus. Olen seda korduvalt lugenud. Neli-viis aastat tagasi saatis Andrus mulle näidendi, «Liblika» lavaversiooni. Et äkki kunagi ja kusagil...

Nii ta mul ootas oma aega, kuni 11. mail ilmus Õhtulehes lugu varasurnud noorest näitlejast ja tantsijast Erika Tetzkyst. Sellestsamast Liblikast, kellest Kivirähk kirjutab. Ja nüüd – mis puutub kutselise Estonia teatri sünni juurde Arbavere või mis puutub siia Loobu jõgi ja Loodi kuivati, millega need asjad on omavahel seotud?

Erika Tetzky sündis siinsamas Arbavere külas Loobu jõe kaldal möldri tütrena. Minu kodust linnulennult kolm-nelisada meetrit ülesjõge. Liblikas on mu naabriplika!

Olin materjaliga tegelenud vähem või rohkem aktiivselt 20 aasta jooksul ja nii-öelda kandnud endaga kaasas. Oodanud aega ja kohta... See tuli nagu välk selgest taevast! Trupi sain vähem kui nädala ajaga kokku. 11. augustil on esikas.

Üllar Saaremäe Hamletina. 
Üllar Saaremäe Hamletina. Foto: Gabriela Liivamägi

Oled öelnud, et kõik Hamletid on mängitud. Mis rolle tahaksid veel teha?

Vanameeste aeg ju alles tuleb ja neid rolle on maailma dramaturgia täis. Praegu olengi sellises veidras vaheetapis, kus esimesi armastajaid juba ammu ei mängi ja sellised cool’id maailmaparandajad nagu Cyrano de Bergerac või seesama Randle McMurphy hakkavad ka juba vanuse poolest nooremaks jääma kui ma ise. Tuleb nüüd ära oodata järgmise põlvkonna rollid.

Aga ei põleta küll, et appi, nii palju on veel tegemata asju ja miks ma pean seal [riigikogus] seadusloomega tegelema. Õnneks on need rollid tehtud ja see küsimus mu selga ei põleta.

Osaled uues mängufilmis, mis räägib kuldsest korvpalli-Kalevist. See oli meeskond, kes krooniti viimaseks NSV Liidu meistriks. Sa vist väga suur spordifänn pole?

Mitte väga, vaid ma pole üldse. Ma ei räägi spordi tegemisest, vaid vaatamisest. Lihtsalt ei ole suutnud vaimustuda teleka ees istumisest, jälgimisest ja kaasaelamisest.

Mul on küll hea meel, kui Eesti ässadel läheb hästi, ja kursis olen ikka, kes mida teeb. Autoga sõidan, aga peast segi ei lähe, kui tuleb järgmine WRC (autoralli maailmameistrivõistluste – toim) etapp. Samas, NSV Liidu hokikoondise omaaegset kuldset viisikut tean siiamaani peast: Larionov, Fetissov, Krutov, Makarov, Kassatonov. Väravas oli Tretjak. Siis olin väga kursis, aga oli ka teine aeg.

See on juba noorest peale olnud niimoodi, et olen ikka rohkem selline musa ja raamatute mees. Sporditegemine jääb kooliaega.

Sangpommi kodus ikka tõstad?

Muidugi tõstan. Mul on kaks sangpommi: üks neist kaalub 16,5 ja teine 15 kilogrammi. Nad tulevad ja jooksevad ise, et neid tõsta. Õlad on igaks õhtuks haiged.

Tähevärav ja sirguvad kaksikud

Pidasid koroonaviirusega nakatudes videopäevikut.

Pidasin tõesti, kui sain riigikogust «koolera» külge. See juhtus täpselt samal päeval, millele eelnenud ööl Jüri Ratas peaministri kohalt tagasi astus.

Isamaa fraktsiooni liikmetest pooled nakatusid ja pooled mitte. Täielik karjuv ebaõiglus. Kogunesime kõik kohale, et arutada, mis nüüd saama hakkab. Sülge pritsis ühelt ja teiselt.

Videopäeviku jaoks võtsime kodus iga päev mingi sutsaka üles. Täpselt ei mäleta, aga pidasin seda vist kaks nädalat.

Millised sümptomid viirusega kaasnesid? Lõhnataju kadus?

Vana suitsumehe käest on mõttetu küsida lõhnataju kohta. See kadus, kui esimest korda Cameli ette panin. Arvan, et lõhnataju tuleb tagasi, kui suitsetamise maha jätan. Seda ütles ka Kalju Komissarov (Saaremäe teeb Komissarovit järele): «Tead, kui hea, kurat. Lapsepõlve lõhnad. Eriti kevadel. Raibe, kurat, lõhnab ka aia ääres. Sa tunned isegi seda, kurat.»

Ma ootan tegelikult seda perioodi ja arvan, et see tuleb tagasi. Lõhnataju on mul minimaalne juba paarkümmend aastat. Samas maitsemeel on alati olnud. Mõtlen just kunstilisel tasemel.

Pean tunnistama, et väga traagiliselt ma seda viirust läbi ei elanud. Sümptomid olid mikrokujul olemas. See on salakaval haigus. Poleks arvanudki, kui test ei oleks olnud positiivne. Oleksin arvanud, et lihtne külmetus.

Kaksikud tütred Eirin ja Freia saavad peagi kolmeseks. Kuidas papa silmis aeg on möödunud?

Oktoobris saavad jah. Seda kõlksu ju tead, et eks võõraste laste pealt näed, kuidas aeg lendab. Kui sa ise asja sees ei ole, siis tõesti on nii. Olen mõelnud: alles see oli, kui nad sündisid, ning juba kaks ja pool. Varsti kolm.

Kurta ei ole midagi. See on olnud ainult õnn ja rõõm. Loodan, et keerulisemad ajad, hommikused ja lõunased kärutamised ning õhtused või öised kiigutamised on õnneks möödas. Neil on täiesti see rütm tekkinud, et õhtul kaheksast läheb uks kinni ja järgmisel hommikul pool seitse või seitse üles. Tegelikult annavad ikka öö täies ulatuses tagasi.

Nad on ikka juba tegelased. Teavad peast luuletusi.

Millega tütred veel silma paistavad?

Lobisevad ja käivad lasteaias. Täislausetega või sellisel kujul veel ei räägi, aga see, mida nad tahavad, on selge. Mingis mõttes on nad juba kaugjuhitavad. Aasta tagasi oli veel nii, et kui ühte või teist keelasid, siis ei kuulanud, vaid tegi pahanduse ära. Nüüd on see vahe, et korraks kuulatab – ah et ei tohi – ja ikka teeb.

Elu nendega on väga tore. Eriti sellises ümbruses.

Miks ristisid kodutalu Täheväravaks?

Ma ei teagi. Selline Starman nagu David Bowie on mulle alati meeldinud. Olin ka ise Starmani reklaamis. Kuidagi on need tähed minuga alati kaasas käinud. Mis see siis muu on kui Tähevärav.

Üllar Saaremäe eestvedamisel toimub Rakvere linnuses esimene Eesti üldluulepidu. Foto aastast 2018.
Üllar Saaremäe eestvedamisel toimub Rakvere linnuses esimene Eesti üldluulepidu. Foto aastast 2018. Foto: Arvet Mägi

Mida plaanid teha kodumajapidamises?

Hakkame katust vahetama ja teist korrust välja ehitama, kui vähegi materjalid kohale jõuavad. Nagu olen aru saanud, siis on tarneraskused. Päris nii ei ole, et on vaba aega ja hakkame pihta.

Põnnid on praegu kahe ja poolesed. Kümne aasta pärast seda tegema hakata oleks hilja. Ma tahan selle ikkagi valmis teha nüüd, et neil oleksid ühel hetkel oma toad, kui enam pulgavoodites olema ei pea. See on järgmine suur projekt.

Õue peal seisab kaks ehitussoojakut. Kust tuli mõte nendesse kontorid ehitada?

Nende nimed on Karantiini 1 ja Karantiini 1a. Mõte, et see kõik võib ju korduda, tekkis aasta tagasi, kui oli esimene sulgemine. Karl Robert (näitlejast poeg Karl Robert Saaremäe – toim) kolis seoses sellega, et kõik teatrid pandi kinni ja ta ühtegi etendust teha ei saanud, siia suveelamisse. Ketlini poeg Tristan oli juba nädalakese seal elanud. Nii nad olid ses suvekuudis, aga väljas oli veel külm ja lumine.

Ketlinil tekkis siis mõte, et mis oleks, kui hangime siia sellise ehitussoojaku, mis ei nõua ehitusluba ega midagi ja on lihtsalt paigaldatav. Samas saaks tema panna sinna oma kingad, kostüümid ja riided ning oleks ühtlasi eraldumise võimalus. Andsime sel ajal teineteisele lastega nii-öelda vabu hommikuid, et ei peaks pidevalt rakkes olema.

Mõtlesin siis, et miks üks soojak ja tema kingad, kleidid ning ühekohaline voodi. Kuhu jääb siis minu rokipuhvet? Kui juba sellist asja tegema hakkame ja tuleb vundamendiaugud kaevata, siis miks mitte kohe võtta kaks tükki. Need on osutunud ülivajalikeks ja ennast täiega ära tasunud.

Üllar Saaremäe rokipuhvet, nagu ta nimetab aasta tagasi hangitud ehitussoojakut, on varustatud kõige vajalikuga, mida riigikogu töös tarvis läheb.
Üllar Saaremäe rokipuhvet, nagu ta nimetab aasta tagasi hangitud ehitussoojakut, on varustatud kõige vajalikuga, mida riigikogu töös tarvis läheb. Foto: Ain Liiva
Märksõnad
Tagasi üles