Romaani klišeederohke algus pani mind korduvalt mõtlema, kas pole mitte tegu krimipõneviku paroodiaga. Pahuralt lugesin pikki vägivallakirjeldusi, mis olid proportsioonist väljas ning tundusid igakülgselt liialdatutena. Kulmu pani kergitama ka asja uuriv politseinike trio: väga lühikest kasvu, kõhetu ja kiilaspäine komissar Verhoeven, kellel on imeline joonistamisoskus; siis rikkurist elegantne iluspoiss, kes ei peaks üldse tööl käima, ning kolmandaks ihnuskoi, kes katsub maksimaalselt teiste kulul hakkama saada. Ja kindlasti ei tasu unustada imekaunist ja meeste meeli erutavat noort naist, kelle röövist kogu kolmeosaline lugu alguse saab.
Meeldiva üllatusena selgus peagi, et nii lihtne ja pinnapealne see lugu ikkagi ei ole ning paroodiast on asi siiski väga kaugel. Romaani teises osas hakkab lugejatele lahti rulluma vägivaldse sarimõrvari tegevus, kellest teda jahtiv Verhoeven on kogu aeg mitu sammu maas. Kui komissar tagaotsitava lõpuks üles leiab ning tema tegeliku isiku teada saab, on viimane juba surnud ning komissarist kõrgemal seisvad ametnikud ei ole asjade sellise käiguga mitte sugugi rahul.
Ei saa salata, ka romaani teisest osast leiab jõhkraid vägivallakirjeldusi, justkui pealtnäha meeldivate inimeste mõrvu, millel näiliselt puudub mingigi motiiv. Kogu jõhkrusest pakatavast loost tervikpildi saamiseks on romaani teise osa lõpuks täielikult puudu mõrvarit käivitanud ajend – miks ta seda teeb?