Pierre Lemaitre’i krimipõnevik «Alex» haarab ka kõige skeptilisema krimisõbra endasse ja ei lase teda lahti ka pikka aega peale raamatukaane sulgemist. «Alexi» esimene osa on väga lihtne: noor ilus naine röövitakse, pistetakse valge kaubikuga sõitva röövli poolt puuri ja jäetakse saatuse ning näljaste rottide hooleks. Komissar Camille Verhoeven ja tema meeskond asuvad juhtunut lahendama. Peale edusammude ja tagasilöökide vaheldumist on neil nädalapäevad hiljem röövitud naise asukoht teada, kuid kui nad kohale jõuavad, on päästetav juba minema pääsenud.
AK ⟩ Miks ta seda teeb?
Romaani klišeederohke algus pani mind korduvalt mõtlema, kas pole mitte tegu krimipõneviku paroodiaga. Pahuralt lugesin pikki vägivallakirjeldusi, mis olid proportsioonist väljas ning tundusid igakülgselt liialdatutena. Kulmu pani kergitama ka asja uuriv politseinike trio: väga lühikest kasvu, kõhetu ja kiilaspäine komissar Verhoeven, kellel on imeline joonistamisoskus; siis rikkurist elegantne iluspoiss, kes ei peaks üldse tööl käima, ning kolmandaks ihnuskoi, kes katsub maksimaalselt teiste kulul hakkama saada. Ja kindlasti ei tasu unustada imekaunist ja meeste meeli erutavat noort naist, kelle röövist kogu kolmeosaline lugu alguse saab.
Meeldiva üllatusena selgus peagi, et nii lihtne ja pinnapealne see lugu ikkagi ei ole ning paroodiast on asi siiski väga kaugel. Romaani teises osas hakkab lugejatele lahti rulluma vägivaldse sarimõrvari tegevus, kellest teda jahtiv Verhoeven on kogu aeg mitu sammu maas. Kui komissar tagaotsitava lõpuks üles leiab ning tema tegeliku isiku teada saab, on viimane juba surnud ning komissarist kõrgemal seisvad ametnikud ei ole asjade sellise käiguga mitte sugugi rahul.