AK ⟩ Peeter Sauter – helesinise unistuse mees

Peeter Sauter Foto: Pm

Peeter Sauteri «Surm Bulgaarias» on viimase aja hingekriipivaim raamat. Talle omaste sügavmõtteliste lihtlausetega paljastab Peeter Sauter elu mõttetut tühjust ja kõige ilusa müüdavust. Ta on autor, kelle loominguline teekond on lühem, kui see paistab. Olin kindel, et Sauteri epohhiloov «Indigo» ilmus viis aastat enne uue Eesti tulekut ehk ajal, mil Viru nurga taga äriti maha esimesed Denimi teksad. Paraku selgus, et «Indigo» on ilmunud aastal 1990 ja vanemaks meie autorit teha ei saa.

Mäletan seda küll: tänu Peeter Sauterile hakkasid kõik ühtäkki rääkima indigost ja teksadest. See on vist esimene kord ajaloos, kui kirjanik lõi ise moevärvi. «Indigo» väidab ka seda, et pole midagi sellest, kui teksad otstest narmendavad. Need narmendavad seepärast, et minajutustaja käib alkoholipoe Ararat kuldsetel nõlvadel. «Indigo» tegi Peeter Sauteri unistuse helesiniseks ja seal on vaba ja mõttejulge episood sellest, kuis autor vaatleb mingit plaati veidra pealdisega «haiguste ravi kontrollitud». Ta näeb, et selle krohvilataka teisel küljel ei ole midagi ja mingit ravi ei pakutagi. Küll on aga kõik imehästi kontrollitud.

Lühiromaani «Surm Bulgaarias» peategelane ei ole enam noor; ta on lennusõidul Bulgaariasse saanud kopsutrombi. Ta nimetab end Peetriks või Petsiks. Tal on ka naine Julia ehk Jul, kes on peenike ja kena. Petsil on aga õllekõht ning Pets tunneb õllest mõnu isegi siis, kui see on lahja. Mees ei kirjuta, ta «teeb lugu», mis on tema termin tõsise kirjanduse valmistamisele. Seega on Petsil ka mõjukad tuttavad Tiit (Aleksejev) ja Jürgen (Rooste).