Soovitus: sõnatu seavaatlusteraapia

Emis Gunda, Viktor Kossakovsky samanimelise filmi kangelanna. Foto: Filmikaader

Viktor Kossakovsky film «Gunda» ei paista esimesel pilgul sellise filmi moodigi, millel oleks lootust lõõskavas juunis täissaale kinno meelitada. Aga need, kes võtavad plaani seda vaadata, teevad väga targa otsuse.

Kossakovsky on isikupärase käekirjaga ja ning tugeva autoripositsiooniga vene dokumentaalfilmimeister. «Gundas» hakkab ta julgelt segama dokumentaal- ja loodusfilmi, nii et tulemust on raske suruda žanrikarpi nagu siga sulgu. Selle filmi peategelane on tavaline farmiemis Gunda, kes hoolitseb oma põrsapesakonna eest. Film on mustvalge ning ilma igasuguse kommenteeriva dialoogita, sest mis juttu sa seaga ikka ajad.

Kaamera vaatab siga ja meie vaatame ekraani. Aga õige pea surub filmi montaažimehaanika meile peale sea aja. On huvitav jälgida samal ajal filmi ja oma aju: inimmõte, mis eeldab kinolinalt mingisugust seotud ja kuhugi suunduvat narratiivi hakkab seda leidmata mõtlema oma mõtteid, mis siiski on katalüüsitud ekraanil toimuvast. Toimub omalaadne seameditatsioon, me siseneme inimmaailmast ja -ajast sea-aega. Ning seal on tähtsad hoopis teised asjad.