Kolmekesi köiekammitsais

Tallinna Linnateatri «Rogožin». Kristiin Räägel. FOTO: Siim Vahur

Kas kujund tapab sõna, nagu kinnismõttest kammitsetu mõrvab oma armastatu? Mõistan, miks eelmisel aastal lavakunstikooli lõpetanud lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves tahtsid Dostojevski «Idiooti» mõtestada, sest mäletan oma esmakohtumist romaaniga ja -vaimustust sellest. Tallinna Linnateatris on lavastuse pealkiri «Rogožin», mis annab kätte ka tõlgenduse alguspunkti (dramaturgiks sama kursuse vilistlane Elise Metsanurk).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lavastajatel on õigus: nooruspõlve eneseotsinguil samastusin isegi, nagu ehk paljud meist, pigem Lev Mõškiniga, pidades Rogožini heitlusi soovimatuteks, arusaamatuteks.

Just püüd mõista Rogožini tegusid, küsida nende põhjuste järele läbib Aadli ja Ilvese lavastust. Nimitegelast pole siiski ülemäära romantiseeritud ja tegelikult polegi ta tingimata selle lavastuse peategelane, kuivõrd sündmused kulgevad pingekolmnurgas Rogožin – Nastasja Filippovna – Mõškin.

Seda kinni(s)tab juba lavakujundus (Kristjan Suits): köierägastik lae all, mis surub taeva (väljapääsu?) maa (põrgu?) poole ning kust on põgenenud vaid kolm juppi, mis kasutatavad nii kiigena kui ka redelina tapalavale.

Teksti kohaselt peaks see olema trööstitu paik, mida võiks toetada ka etenduskoha valik. Toom-Kooli 9 hoone teeb sellisel kujul oma viimaseid südametukseid, selle koorduva tapeediga seinad on kui minevikku jäänu pitser. Kui see kirjeldus kõlab romantiseerivalt, siis on hästi, sest lavaruum mõjub tõepoolest esteetiliselt nauditavana.

Tagasi üles
Back