«Me oleme lihtsalt küte – palun, võtke!»

Ansambli Mört liikmed tõdevad, et algne idee oli hakata tegema sellist muusikat, et saaks laval juba teise loo ajal särgi seljast võtta. Foto: Tanel Tero

Eesti ­traadimaastikule on asunud värsket suhtumist ja värskeid saunde tooma crossover-metal’it viljelev ansambel Mört Tallinnast. Mullu EP «Teise päeva mõõk» ­avaldanud grupp sai tänavu valmis esikalbumi «Pangetäis bängereid», mida esitletakse sel laupäeval kontserdiga Tallinnas Sveta Baaris. Peale bändi teisipäevast proovi vestlesid minuga solist Mihkel Pent, bassimees Sulo Kiivit, trummar Henri Mäll ning kitarristid Aleksandr Ivanov ja Mart Kinkar.

Kuidas te end žanriliselt määratlete?

Pent: Oleme naljaga pooleks kasutanud terminit «metsapunk». Samuti määratlust «Forrest punk». Aga kui oma peas teiste bändidega mingeid võrdlusi teeme, siis liigub mõte eelkõige Kvelertaki peale. (Järgneb kollektiivne heakskiitev mõmin ning igast suunast tulevad käed, mis osutavad Kvelertaki fännisärgile tema seljas.)

Kiivit: Tahame teha rõõmsat peo-metal’it. Nagu seda mängivad näiteks Turbonegro, The Hellacopters, Municipal Waste jt.

Kinkar: Kui Sulo mind bändi kutsus, siis tema ettepanek oli hakata tegema sellist muusikat, et saaks laval juba teise loo ajal särgi seljast võtta.

Kiivit: Mört võiks olla enamiku ülejäänud metal-bändide suhtes umbes nagu Marveli filmid võrreldes Lars von Trieri art house-­asjadega. Me soovime eelkõige pakkuda action’it ja head tuju.

Pent: Me teeme seda asja nagu naljaga, aga samal ajal ­võtame ennast seda tehes väga tõsiselt. Püüame teha seda pullivärki ­korralikult.

Mäll: Tahame pakkuda publikule võimalust end meie kontserdil välja elada.

Kuidas suhtute võrdluses­se ­Winny Puhhiga, mis paljudel ­kuulajatel ilmselt tekib?

Kiivit: Meil on ühisosa ­täiesti ­olemas juba üksnes seetõttu, et salvestasime oma albumi ­Tartus ­Silver Lepaste juures, kes on ­lisaks sellele, et andekas produtsent, ka Winny Puhhi liige.

Kinkar: Kusjuures meie mõlemad kaks seni valminud muusikavideot on filmitud Winny Puhhi trummari juures maal.

Mäll: Me teame, et ehkki kogu Winny Puhhi looming tundub lihtsalt naljana, võtavad ka nemad kogu seda bändivärki tegelikult väga tõsiselt.

Pent: Paadunud metallistile on Mört ilmselt natuke lahja, aga kõlaliselt vist sobivam kui Winny Puhh.

Mäll: Me oleme pullibänd ja rock’n’roll-bänd, aga siiski raske vokaaliga.

Kinkar: Me oleme lihtsalt küte – palun, võtke!

Mis on teie bändi lugu? Kuidas te kokku saite?

Kiivit: Meie kolm – Mart, Mihkel ja mina – läksime koos Winny Puhhist ja Redelist tuntud Kristjan Odeniga 2018. aasta suvel, kui midagi targemat polnud parasjagu teha, mõneks päevaks maale, et lihtsalt koos jämmida. Kirjutasime ja salvestasime EP jagu lugusid, mis läksid sahtlisse. Umbes poolteist aastat hiljem, 2019. aasta lõpus, tuli mõte teha sellest päris bänd. Kuna Odenil olid muud tegemised peale tulnud, siis võtsime tema asemel trumme mängima Henri. Ja kuna üks kidra näis olevat vähe, tuli kampa ka Sasha.

Te kõik olite eri bändides mänginud juba enne Mördi sündi, kuid polnud lihtsalt midagi koos teinud?

Kiivit: Mina teadsin kõiki ­teisi juba varasemast, sest me oleme kõik vanad sõbrad oma Tartu päevilt, aga Mihkliga sain tuttavaks alles seal maal.

Kinkar: Oli selline jutt, et võta keegi kaasa. Oden võttis ta kaasa, et oleks keegi, kes rögiseb.