Viinistus esietendub Draamateatri suvelavastus «Talupojad tantsivad prillid ees»

Hetk lavastuse «Talupojad tantsivad prillid ees» proovist. Foto: Ervin Õunapuu

Reedel, 11. juunil esietendub Viinistu katlamajas Eesti Draamateatri suvelavastus, Andrus Kivirähki uus komöödia «Talupojad tantsivad prillid ees», mida autor ise on nimetanud montypythonlikuks lendavaks tsirkuseks. Lavastaja on Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, osades Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk. Pianist Johan Randvere või Jakob Teppo.

Lauluridu «Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele» teavad kõik, aga rahvasuust on üles kirjutatud ka pisut teistsugune ja mitmetähenduslikum variant – «Mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees». Ühest küljest kirjeldab see muidugi otseselt riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad. Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.

Lavastaja Hendrik Toompere: «Selles kultuurilises ladestumises on väga mitu kihti, mis laiuvad üksteise peal nagu tekk, lina ja madrats. Annavad mõnusat olemist ja sooja üheaegselt. Esiteks tuleks mõelda nii, et see meie 700-aastane orjapõli on üks sotsiaalne konstruktsioon ja müüt, mis eriti adekvaatselt ajalugu ja meie praegust olekut iseseisva rahvusriigina ei kirjelda. Teiseks tuleks vaadata seda, kuidas on meil õnnestunud säilitada metsamassiivid, mida, muide, enne 1700. aastat olemas ei olnud, ja haruldane hajakülade printsiip, nii vormilises kui ka mentaalses mõttes. Et on talud, mis paiknevad teistest eraldi, ja on ka mõtteviis, kus iga mees on liigagi peremees ja kus jumal võib ju eksida, aga peremees mitte kunagi.»