Nagu «Mulan» ja «Moana» enne teda, otsib «Raya ja viimane lohe» julgelt inspiratsiooni eksootilistest kultuuridest, sedapuhku Kagu-Aasiast. Arvasin end ära tundvat viiteid Filipiinidele, Indoneesiale, Balile ja Malaisiale. Siiski ei toimu tegevus mingil konkreetsel maal, vaid neid kõiki kultuurilise katusena hõlmavas müütilises Kumandras.
Kunagi ammu valitses Kumandras kuldaeg, kui kõik elasid jõukalt ja sõbralikult, aga siis ründasid seda heaoluühiskonda Druunideks kutsutud haigusetekitajad. Tõve tagajärjel muutusid inimesed kivikujudeks. Viimases hädas kogunesid maailma õnnetoojad, võluvõimetega draakonid, ning omaenese elu hinnaga peletasid haiguse minema. Aga oli juba hilja, õitsev Kumandra jagunes rivaalitsevateks riigikesteks.