Jürgen Rooste: meeleheide on karm spordiala

Jürgen Rooste Foto: Asko Künnap

Kui eesti kirjanduses on üldse mõni autor, kelle personaalne Pegasus ei näi sugugi perutavat, siis on see ilmselt Jürgen Rooste – poeet ja prosaist, kes avaldab ikka aastas keskeltläbi luulekogu. Või kaks. Tänavu ilmus temalt luulekogu «Signaal surnud tähelt», mis lõpetab luulekogude triloogiaks paisunud tsükli «Meeleheite laulud». Mis on selle loomingulise palangu taga, küsisin temalt endalt.

Jürgen Rooste, te olete kirjanikuna iga laisa kriitiku ja kirjandusteadlase õudusunenägu, kuna alates 1999. aastal ilmunud debüüdist olete avaldanud vist peaaegu igal aastal uue luulekogu. Milline suhe on teil endal oma produktiivsusega?

Jah, sõpradega kahasse, arvestades ka mõnd kirjandusõpikut ning sõnaraamatut, mille autorite hulgas ma olen, tuleb julgelt üle kolmekümne raamatu. Vahel kahjatsen seda veidi: mulle heidetakse toda ikka kole palju ette, lisaks on see «Rooste on ikka Rooste» väga väsitav-kurnav, sest ma ise panen enda arust ikka täiesti erinevaid ja uutmoodi raamatuid kokku, aga ju ma pean rohkem kriitikuid kuulama – ses mõttes, et mul on loojana ikkagi lähivaade oma kunstile, panoraam on ainult mu sisimas keerlevas hulluses. Ja siis, muidugi, leian kuskilt lause, et «Rooste on kõige parem, kui ta jääb iseendaks» vms.

Ühesõnaga, kindlasti on olnud mul teadlik mäss tolle toimetamise kuldlause vastu «kill your darlings» – ma olen oma «kullakesed» sageli meelega alles hoidnud ning raamatutesse sobitanud, justkui mässates tolle mõtte vastu, et miks ma siis üldse olen kunstnik, kui ma ei saa avaldada oma kõige armsamaid luulelolluseid. Tulemus on muidugi vastupidine mu püüdlustele: pigem paistab see lugejaid-kriitikuid väsitavat, see mu püüdlus näidata neile rohkem tollest siseuniversumist.

Kui palju tekste kogu avaldamishulluse kiuste sahtlisse jääb?

On sadu, tegelikult rohkem kui sadu luuletusi, mis on jäänud ilmumata, avaldamata, märkmikesse, surnud kõvaketastele. Et raudselt on suurem jagu mu luulest kadunud või raisku läinud, mitte avaldatud. Mis näitab muidugi tõenäoliselt rasket patoloogilist probleemi, ma olen elanud lugedes ja kirjutades.

Kui ma üldiselt olen olnud uhke ja rõõmus, et võin vahel vabalt öötunniga kirjutada terve kogu jagu materjali – ja et see kõik peaaegu tõesti passibki sääraseks kulgemiseks, raamatuks –, siis viimasel ajal tunnen pigem pettumust ja painet. Tunnen, et kuna mul on raamatuid liiga palju, on kerge mõni neist maha kanda. Mulle on nad muidugi kõik armsad, tähtsad. Ja võib-olla valdab mind ses osas pimedus. Ka kriitikute pihta.

Ükspäev pidin üle ja ette lugema veidi oma raamatut «Luuledisco ehk Alle Leute Wollen Tanzen». Suurem jagu inimesi ei saanud kunagi isegi teada, et see on olemas, trükkisin toda vaid sadakond... Mulle tundus, et äkki see oli mu parim. Sel ajal, kui lugesin. Muidugi võib olla, et armastatud poeet elab luuludes!

Teie uus kogu kuulub raamatutsüklisse «Meeleheite laulud». Mis kõlab, kui lubate, kuidagi meeleheitlikult. Millest see meeleheide? Kas meeleheide – kui see peaks olema reaalne – on kirjutamiseks viljakas meeleseisund?

Mulle on väidetud – ja ma olen ise väitnud –, et kõik luuletajad kirjutavad armastusest. See on tõsi ainult osaliselt. Nad kirjutavad peamiselt armastusest kirjutamise, kirjanduse vastu ehk... Mulle on paar loojat väitnud, et viha on loov jõud ja mootor. See on tõsi ainult väga väikses osas ja väga vähestel inimestel, enamasti viha ikkagi hävitab, see on nagu noore rästiku mürk, kui too veel ei suuda kontrollida mürgikogust, mis ta välja paiskab.

Meeleheite ja kurbusega – need on väga erinevad jõud ja asukohad – on sama moodi. Meeleheide võib lainena kanda, luua suurepäraseid teoseid. Kurbus võib olla parim asukoht inimesele ja loojale, tekitada kõige ilusamad pildid maailmas. Aga lõppude lõpuks on see vajadus loomise kui sellise järele ise, mis meid tegutsema paneb.

Aga armastus?

Armastus on muidugi neist suurim, aga vahel võivad töötada ka viha, kurbus, meeleheide, ükskõiksus, tögamistunne, lihtne-puhas rõõm. Ma kasvasin meeleheitega nendel aastatel liiga kokku, raske on tast lahti saada, kuigi need tekstid aitasid – eriti just rõõmsamad-mürgisemad-naljakamad meeleheitetekstid. Ma ei taha sinna pidama jääda, ma ei taha sinna tagasi minna. Aga need tekstid – võib-olla «Signaal surnud tähelt» eriti, see on ka positiivseim, kõige vabam raamat ses sarjas – on mind kandnud ja lasknud luua, tegutseda poeedina, esinejana, teiste takkakihutajana... Ma ei tahtnud meeleheitesse langeda, ma pole tahtnud sinna jääda, ma ei tea, kas ma olen säält päriselt välja saanud.