Intervjuu ⟩ Rännak raskete müüride taha

Režissöör Riho Västrik dokfilmi esilinastusel, mis toimus Patarei vanglas. Foto: Sander Ilvest

Dokumentalist Riho Västriku film «Patarei» püüab veerand tunni jooksul näidata, mida Tallinna lahe ääres ränkraskelt külitav massiivne hoonekompleks aastate jooksul endasse on akumuleerinud.

Teie film «Patarei» on mitmes mõttes erakordne. Seal ei ole ei inimesi, näitlejaid ega dokumentaalkaadris inimesi.

Natuke arhiivi siiski on – ma tegin 1995. aastal surmamõistetutest dokki, sealt pärinevad mõned viirastuslikud kogud. Nad pressivad välja nagu kummitused. Väga suur rõhk on helil, mitmed detailid on mõeldud mõjuma vaataja alateadvusele. Aja möödumist markeerivad mitmesugused muusikakatked, mis kostavad justkui varjudena teispoolsusest. Näiteks 1980ndatel kahel korral Patareis istunud Tarmo Urb rääkis mulle, et kõige valusam oli taluda linnahalli poolt üle mere levivat mahedat kohvikumuusikat. «Sa tead, et vabad inimesed peavad siinsamas pidu, aga mina pole nende hulgas,» põhjendas Urb oma ängi. Selle mõtte «tõlkisin» filmi sisse. Kasutame ka aegvõtet, et kujutada aja möödumist. Päev ja öö vahetuvad katkematu jadana, vangi elus on aga kõik endine.