Arvustus ⟩ Sünge sajand möödub veerand tunniga

Riho Västriku dokumentaalfilm «Patarei». Inimeste lood on Västrik leidnud põhjaliku arhiivitöö tulemusel ja enda tehtud intervjuude abil. Foto: Filmikaader

Patarei merekindlus on pea kahe sajandi vanune (põhiosa valmis 1837). Sõjaajaloolistel põhjustel on ta kindlusena läbi kukkunud, oma põhilist funktsiooni pole ta iialgi saanud täita. Riho Västriku dokumentaalfilm vaatleb selle rusuva, raske ehitise saatust süngel 20. sajandil, kui see oli kasutusel inimvaimu murdmise vahendina.

Vangla rajas tsaarivõimu poolt hüljatud ja hiljem rüüstatud Patareisse juba vastsündinud Eesti Vabariik ja hiljem on seda samal eesmärgil kasutanud erinevad Eestit okupeerinud jõud. Västriku filmis peaaegu puuduvad inimesed, ekraanil näeme vaid meetripaksuseid müüre, trelle, okastraati ja aeg-ajalt killukest nende vahel vilksatavast taevast. Aga loomulikult on filmi tegelased just inimesed, keda nende müüride vahel alandati, piinati ja tapeti.

Inimeste lood on Västrik leidnud põhjaliku arhiivitöö tulemusel ja enda tehtud intervjuude abil. Tekstiks kirjutas need Kristi Eberhart ning kaadritagust teksti loeb Tambet Tuisk, kes on Eestis vist selle žanri kullastandardiks kujunemas. Västik pidi oma filmis lahendama dokumentalisti jaoks keerulise probleemi: mida näidata, kui sul puuduvad kroonikakaadrid ja isegi ajaloofotod, mida saaks ehk digitehnoloogiaga filmi jaoks dünaamilisemaks «vääristada», nagu see viimasel ajal kombeks.