Hendrik Toompere: alati on keegi kuskil või sees

Hendrik Toompere Viinistus, baltisaksalikus atmosfääris. Teema on õhus, leiab lavastaja. Foto: Mihkel Maripuu

Hendrik Toompere lavastab Viinistus Andrus Kivirähki näidendit «Talupojad tantsivad prillid ees». See on kivirähkilikult grotskne visioon eestlaste ja baltisakslaste ajaloolistest vastastikmõjudest, kus eestlastel endi suhtes väga rõõmsat äratundmist ei pruugi tekkida. Ajame lavastaja Toomperega Viinistus klaasist paviljonis juttu, või on see veranda. Objekt nimega veranda pärineb ka ju baltisakslastelt. Sellest paviljonist paistab ka Mohni saar, mis on tervenisti looduskaitse all ja kus jooksevad ringi Jaan Manitski lambad.

Hendrik Toompere räägib, et suurem huvi baltisakslaste vastu tekkis tal oma maakodu lähedases Väike-Maarja kirikaias jalutades, kuhu üksjagu mõisnikke on maetud. Seejärel luges ta ka baltisaksa parunite mälestusi ja hakkas seoseid kokku viima, kui palju meie kultuurist ja elukorraldusest baltisakslastelt pärit on. Kasvõi seesama veranda. Ja et 700-aastase orjapõlve müüt ei ole ehk päris korrektne. Need asjad ei olnud nii ühesuunalised.

Toompere pakkus idee Kivirähkile välja, ja ehkki kirjanikul oli aasta töödest ette planeeritud, helistas ta ühel õhtul ja teatas, et tekst on valmis. Toompere ütleb, et polnud ehk küll päris see, mida tema tahtnuks kirjutada, aga sobis siiski hästi. Lepime intervjuu alguses kokku, et sinatame.

Sinu jutt, kuidas tekkis huvi baltisakslaste vastu, on selline poeetilisem ja romantilisem, võib-olla isegi gooti – kõnnid mööda surnuaeda ja mõtiskled kadunud aegadest jne. Kivirähki versioon on mõnevõrra grotesksem.

Aga väga hea, et ta just sellise lahenduse leidis. Kivirähk kirjutab kahte moodi. Kord kirjutab näidendi, mis tulebki panna lavale täpselt nii nagu kirjas on. Muidu ta laguneb ära. Kunagi ta kirjutas mulle näidendi sürrealistidest ja see oli lahtise struktuuriga, mida oli võimalik igatepidi tõlgendada ja lavastada. Sellega on täpselt samamoodi. Ja ta on ikkagi farss, me ei pretendeeri tõsidraamale.

Võib-olla need eestlased pole seal kõige meeldivamad inimesed, meenutavad Baeri, ka baltisakslase, käsitlust eestlaste endeemilistest haigustest. Mainisid tõlgendusvabadust. See on ilmselt midagi sellist, millel võib ka olla oht saada kellegi poolt valesti tõlgendatud või äkki isegi mõnituseks peetud.

Oh, alati leidub keegi, kes tõlgendab valesti. Mis siis! See on kunstiline kujund ja igaüks mõistab seda nii, nagu talle on antud mõista. Selgelt sõnastatud sõnumi välistasime. Selleks ei pea teatrit tegema.

Sõnumi edastamiseks võib ajalehes artikli kirjutada.

Just. (Naerab.) Meil pole ühtegi parunit laval. On ainult Eesti rahvas ja suurelt jaolt põhineb idee sellel, et eestlane tahab väga olla saksa moodi, ta tahab väga muldpõrandalt lahti saada, tahab edasi liikuda.

Teinekord on need kujutlused ja tahtmised küll ilmvõimatud – unistan sellest, et oleksin saks, aga selleks midagi tegemata. Ja mis sealt kõik hargnema hakkab.