Grünbergi kood

Sven Grünberg Foto: Station Narva

Sven Grünbergi «Hinguse» tsükkel on tema loomingu tüvitekst. Koos ansambli Mess salvestiste, plaadi «OM», «Hukkunud Alpinisti hotelli» ning mõne filmi- ja animatsiooni-soundtrack’iga on see mu jaoks elu kõige enam mõjutanud muusikateoste hulgas. Olin seitsmeaastane, kui nägin «Alpinisti», ja üheksa, kui ilmus «Naksitrallide» multikas – nende hetkede kõrval kahvatuvad kõik muud lapsepõlvemälestused.

Siin ja seal oli veel Grünbergi kuulda ja midagi väga-väga erilist oli tema spetsiifilises süntesaatorikõlas, see avas sinus justkui ukse, mille olemasolust sul aimugi ei olnud. Need helid olid nagu signaalid paralleelmaailmast. Nagu algosakesed, mis kvanttasandil hüplevad olemasolusse sisse ja välja, nii et nende kohta ei saa öelda, kas nad on olemas või mitte. Ja seda masendavas Nõukogude oktoobrilapse elus, kust polnud muud väljapääsu.

Grünbergi helid muutsid mu teadvust, tekitasid ajus jõnksu, aktiveerisid uinunud neuronid – ja alles tagantjärele tuli teadmine, et seda müstilis-maagilist efekti nimetatakse psühhedeeliaks. Sedasi on Grünbergi muusika minu identiteedi lahutamatu osa ja ilmselt võib seda paljude kohta öelda. See on justkui mingi sekt, salaselts või spirituaalne liikumine. Ühtsus ilma imperatiivita. Pidev avanemise ja avardumise protsess, «Valguseõis», nagu on pealkirjastatud üks lugu «Hinguse» plaadil. Grünberg on nagu Viplala, kellele tahaks öelda: aitäh, et sa mu ära tinistasid.

«Hinguse» avaldas 1981. aastal Nõukogude Liidu monopoolne plaadifirma Melodija ja see oli esimene elektroonilise muusikaga kauamängiv autoriplaat. Hingus (hiina k chi) on tõlkimatu mõiste, mis puudub paljudes Euroopa keeltes. See viitab nii hingamisele, eluenergiale kui ka transtsendentaalsele substantsile. Eesti keeles on sõna «hingus» väga tähendustiine – sünonüümid on «meel», «kulg», «vägi». Plaadi kaanekujunduses on Tõnis Vint kasutanud hiigelteleskoobiga tehtud astronoomilist fotot NGC 4594 nimelisest spiraalgalaktikast, milles asub supermassiivne must auk.