Suure sõja üle elanud nõukogude inimesed mäletasid peaaegu elu lõpuni, kus nad olid 1941. aasta 22. juuni keskpäeval, kui raadiod ja reproduktorid teatasid Saksamaa rünnakust. Kümned miljonid ameeriklased pole tänini unustanud kohta, kus viibisid novembris 1963, kuuldes atentaadist president John Kennedyle. Siinkirjutaja kuulis Lennoni surmast järgmise päeva õhtul Tartu Ülikooli ühikatoas oma kursusevennalt. Tema sai teabe raadiost, aga praegu ei suuda meenutada, kas Ameerika Häälest või Vikerraadiost. Viimane ei paneks imestama, sest Lennoni tapmist käsitlesid nõukogude kommentaatorid järjekordse kurva näitena igapäevasest ohtlikust elust «tulevikuta ühiskonna džunglites». Muuseas, tookord oli Noorte Hääles sellise alapealkirjaga kapitalistlikke riike käsitlev artiklite rubriik.
Raamatu autor toob siiski paralleeli lähema minevikuga, sest kindlasti on inimesi, kellele täpselt sama suure tähendusega on Walesi printsessi Diana surm. Nii Kennedy, Lennoni kui ka Diana surma ümber vohab vandenõuteooriaid. Nii peetakse Chapmani sageli ajupestud palgamõrvariks, ehkki tegemist oli kuulsust otsiva 25-aastase noormehega. Chapmanist on sedavõrd palju kirjutatud, et Lesley-Ann Jones ei pea oma raamatus «Kes tappis John Lennoni? Suurima rokkstaari elud, armastused ja surmad» vajalikuks temal põhjalikult peatuda. Autori sõnutsi luusis töntsi näoga ja kummalise pilguga nooruk korduvalt Lennoni kodutänaval. Jonesi arvates teadis Yoko Ono seda noormeest välimuse järgi, eeldades, et too palub hilisel tunnil Lennoni äsja ilmunud plaadile «Double Fantasy» autogrammi, müümaks järgnevalt see LP suure kasuga edasi.
/nginx/o/2009/06/19/196659t1h66a8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/06/18/13857713t1h2a37.jpg)