AK ⟩ Enne, kui inimene tähtede juurde läheb, peaks ta õppima Maa peal elama?

Paljudes Simaki romaanides on kesksel kohal pastoraalne idüll kuskil USA keskmaa rantšos; suuri galaktilise tähtsusega otsuseid ja/või tegusid tehakse ikka mingil maamaja terrassil, keset sealset rahu, vaikust ning panoraamseid loodusvaateid. Foto: Kaanekujundus Clifford D. Simaki romaani «Vahejaam» kirjastuse Doubleday 1985. aasta väljaandele.

Ulmekirjanduse klassiku Clifford D. Simaki (1904–1988) looming on tilkunud eesti keelde visalt, aga suhteliselt järjekindlalt: alates 1970. aastatest on midagi uut tõlgitud igal kümnendil. Tänavu – täpselt 70 aastat peale esmailmumist – jõudis meie lugejateni tema romaan «Mängud ajas» (1951). Väärib märkimist, et tegu on kirjastuse Fantaasia «Orpheuse Raamatukogu» juubeliköitega, 50. raamatu ilmumine tähistab ühtlasi sarja 10. sünnipäeva.

Arvukate jutustuste ja lühiromaanide kõrval kirjutas Simak ligemale 30 romaani. Neist kümme on nüüdseks kättesaadavad ka eesti keeles. «Mängud ajas», mida peetakse ulmeringkondades tema loomingu paremikku kuuluvaks, on maitsekas ja igati töötav segu ajarännu- ja kosmoseulmest, krimkast, spioonidraamast ning põnevikust. Punase niidina läbib romaani filosoofiline ja teoloogiline liin, kuskil allhoovustes on olemas ka õhukesed fantasy ja romantika kihistused. Tegu on Simaki järjekorras kolmanda romaaniga, mis ilmus aastake varem kui tema peateoseks peetav «Linn».

Teose erinevatest olevikest keskne asub 80. sajandis. Lugu algab päevast, mil 20 aastat kosmoses kadunud olnud uurija Asher Sutton pöördub tagasi Maale. Ta tuleb kõigi jaoks ootamatult ning, nagu peagi selgub, mitte päris inimesena, kellena ta üks inimpõlv varem ekspeditsioonile läks. Kuid loetud tunnid enne tema saabumist külastab vastavat ametiisikut üks tegelane 84. sajandist, kes toob koos kurjade ettekuulutustega tungiva palve Sutton hukata kohe, kui ta peaks Maale maanduma. Miks peaks keegi soovima teda hukata? Miks ta üldse tagasi tuli?