Arvustus Narruse kiituseks

Copy
Elva Lendteatri lavastuse «Kuningal on külm» peategelased (vasakult): Margus Mankin (kuningas), Anu Korela (Angela), Jan Uuspõld (narr Joosep) ja Karl Bussov (Karlo).
Elva Lendteatri lavastuse «Kuningal on külm» peategelased (vasakult): Margus Mankin (kuningas), Anu Korela (Angela), Jan Uuspõld (narr Joosep) ja Karl Bussov (Karlo). Foto: Marko Hõrak

Tammsaare 1936. aastal ilmavalgust näinud teine ning viimane näidend «Kuningal on külm» ei ole just esimene asi, mis võiks suveteatrile mõeldes pähe tulla. Rahvuskirjanikku hästi hoomav Juhani Salokannel kirjutab, et näidend on selge poliitiline seisukohavõtt ja 1930. aastate sündmuste kannustuses võib muidugi aru saada, kelle vastu sõna võetakse. Ent kas tekstil on ka tänapäeval kandejõudu?

Lugu ise on lihtne. On üks muinasjutumaa, mis Elva koolimaja ja spordihoone vahelisel siseõuel on meeldejäävalt ära märgitud. Seintelt langevad lindid, keskel malelauaga markeeritud plats ja sellest kahel pool raiesmikud. Linn ja mets – lavastuses teravalt esilekerkiv tammsaarelik motiiv.

Tollel muinasjutumaa kuningal (Margus Mankin) on külm ja tähtsad riigiülemad kutsutakse kokku, et leida hädale lahendus. Kuningaga sümbioosi moodustav narr (Jan Uuspõld) pakub välja, et ainuvalitseja, kes «ei tea naisest enam ühtigi», peaks sooja saamiseks leidma endale naise, kes ei tohi mehest ühtigi teada.

Nõnda leitakse talle kammerteenri abiga neitsilik maatüdruk Angela (Anu Korela), kellel oleks küll tarmukust meest tunda saada, ent teda ümbritsevatest meestest ei saa selleks esialgu suuremat asja. Kõike seda saadab imena sündinud kahepealise vasika tume vari, vihjed revolutsioonimaiale rahvale, kuninga ja narri röövellik minevik ning ülemate-ministrite lustakad narrused – vaataks justkui televusseri­kasti.

Tagasi üles