:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993357t1h0cd9.jpg)
/nginx/o/2021/06/21/13864899t1hdc77.jpg)
- Kunstniku love-hate-suhe Lasnamäega
- Kuidas hoida vabakutselise kunstnikuna piiri oma töö- ja koduse elu vahel?
- Kaduv ajalugu, millest ei räägita ja mida kunstiajaloo raamatusse ei kirjutata
Anna Kaarma on seda tüüpi kunstnik, kes endale kunstiteoseid koju seintele ei taha. Ometi elab ta sõna otseses mõttes kunsti sees – Anna loomingu aines on tema kodu ehk ateljeekorter ja Lasnamäe selle ümber, kus ta on elanud kogu oma elu.
Nimelt kui mõnele inimesele võib Lasnamäe tunduda hiigelsuure magalana, millel eesti kunsti- ja kultuurieluga mitte mingit pistmist ei ole, siis soovitan veel korra mõelda. Võib-olla kõik ei tea, et kui 1980. aastatel uut linnaosa rajati, ehitati mitme maja viimasele korrusele ateljeekorterid kunstnikele. Uksest sisse astudes leiab siin eest tavalise korteri, kuid kitsukesest trepist pääseb ülakorrusele, kus asub rohkete akendega avar ateljeeruum. Neid kortereid oli kunstnikel võimalik endale taotleda ning nii ongi paljud tänaseks tuntud nimed mingi osa oma elust Lasnamäel elanud või elavad seal senini. Sündinud on mitmeid teoseidki, kus Lasnamäel oma roll mängida on.
/nginx/o/2021/06/21/13864898t1h99a7.jpg)
Anna avastas Lasnamäe kui oma teoste materjali tudengina. «1990. aastatel sündinud lapsena on mul olnud pidev love-hate-suhe Lasnamäega,» kirjeldab ta. «Olen olnud mõjutatud sellest, kuidas kõik mu ümber rääkisid, kui nõme on Lasnamäe. Käisin kesklinnas koolis ja paljud mu klassikaaslased elasid seal lähedal. Mõtlesin alati, miks mina pean nii kaugele koju sõitma ja põhjalikult planeerima, et jõuaks kõik asjad tehtud. Tahtsin vahepeal Tartusse õppima minna, et saada sellest keskkonnast vaheldust, aga elu seadis nii, et läksin ikkagi kunstiakadeemiasse ja pidin jälle bussiga sedasama kanalit pidi sõitma, mida eelmised 12 aastat olin teinud. Iga päev mõtlesin, et pean siit minema saama. Eks siiani tundub, et elan ülejäänud kunstnikkonnast eraldi.»
EKAs õppides hakkas Anna katsetama ideega muuta oma mõtteviisi. «Mis mõte on kiruda ennast ümbritsevat, kui on võimalik muuta suhtumist? Hakkasin uurima Lasnamäe arhitektuuri, selle ehitamisaegseid ideid, ehitusprotsessi. Kõik see, mis enne tundus masendav, sama ja korduv, muutus uueks ja ilusaks.» Oma esimest isikunäitust «Tüüp 121» (2017) ette valmistades käis Anna korduvalt Loksa betoonitehases materjaliga tutvumas, valas ka ise betooni, uuris raudbetoonist konstruktsioone, millest ehitati Lasnamäe majad ja mida kasutatakse ka tänapäeva ehituses. «Hakkasin maju järsku teise pilguga vaatama, kuna olin nende kohta rohkem teada saanud. See oli Lasnamäe enda omaks tegemine, oma koha leidmine siin.»
Kunstiteosed devalveeruvad igapäevasuses
Kunstnike lapsena on Anna olnud kunstiga seotud algusest peale. «Ma olen kunstist läbi imbunud, ma isegi magan graafika jaoks mõeldud paberite torni otsas. Võib-olla sellepärast ma nii väga ei tahagi kunsti oma igapäevaellu,» selgitab ta. «Mulle meeldib üldse rohkem puhas ruum ilma liigse informatsioonita. Kunstiteosed devalveeruvad igapäevasuses. Kui teos saab osaks argielust, siis muutub see tapeediks ja ma ei tahaks, et see juhtuks teostega, mis mulle meeldivad.» Anna leiab, et kunsti on parem kogeda näitusel, selleks ette nähtud ruumis. Ainuke teos, mida Anna hea meelega oma kodus eksponeerib, on tema tädi Mari Kaarma akvarell.
/nginx/o/2021/06/21/13864897t1h4e98.jpg)
Lapsena ümbritsesid teosed teda rohkem, näiteks elutoas olid kaks ema Eve Kase tööd «Animus» ja «Anima». «Sellised kala moodi tegelased, kel olid välja joonistatud suguelundid. Mäletan lapsena piinlikkustunnet neid vaadates ja kui keegi tuli külla, proovisin neid kinni katta. Mõtlesin, et miks need küll peavad siin olema. Niigi mu vanemad olid teistsugused kui teiste omad ja siis veel selline piinlik asi ka,» meenutab Anna oma elu koos kunstiga lapsepõlves.
Anna emal Evel on olnud hetki, kus ta oli kindel, et Anna on kunstist totaalselt traumeeritud ja kindlasti ise sellega tegelema ei hakka. Nimelt on Eve alati olnud usin näitustel käija ning Anna olevat lapsena viisakalt ja vaguralt alati kaasas olnud. Stockholmis Moderna muuseumis kuulis Eve valjuhääldist, kuidas otsitakse üht ema, kes on oma lapse muuseumis ära kaotanud. «Milline halb ema see küll olla võib,» jõudis Eve veel mõelda, kuni mõistis, et just tema ongi oma tütre silmist lasknud.
/nginx/o/2021/06/21/13864901t1h59bf.jpg)
Kord käidi koos Peterburis reisil kunstikooliga, kus Eve õpetas, ja nagu ühele kunstireisile kohane, käidi varahommikust saati hoogsal sammul läbi kõikvõimalikud näitusepaigad. Kui teised hakkasid õhtul kell pool kaheksa sööma minema, vaatas Eve kella ja avastas, et jõuaks ju ära käia veel nonkonformistliku kunsti muuseumis! Anna meenutab, et sel hetkel tema murdus ja valis siiski söögipausi.
Samas ei tekkinud Annal küsimustki, kas minna kunsti edasi õppima või mitte. «EKAsse minek tuli loomulikult. Mäletan, kuidas istusin bioloogia tunnis ja sain sõnumi, et olen EKAsse sisse saanud. See oli nii vabastav tunne, tundsin, et saan lõpuks ometi keskkooli seatud raamidest välja.» Graafilise disaini õppimise ja disainerina töötamise kaudu sai ta olla mõttelises kontaktis ka vara lahkunud isa, raamatukujundaja Jüri Kaarmaga, õppida teda tundma professionaalse tegevuse kaudu. Emaga on ta koos teinud mitu projekti, näiteks Eesti Rahva Muuseumi konverentsisaalis asuva vaiba «Käbid ja kännud» (2015/2016). «See oli esimene kord, kui tegime seda laadi koostööd. Emal oli idee küpsenud ja ta ütles, et ei tea, kuidas seda teostada. Aga et mina kindlasti tean!» kirjeldab Anna. Evega on neil üldiselt mõistmine ja sarnased eelistused. Ainuke negatiivne aspekt on siis, kui peab emaga ka maal puhkusel olles tööasju arutama.
Vabakutselise elu on keeruline
Nii jõuamegi küsimuseni, kuidas hoida vabakutselise kunstnikuna piiri oma töö- ja koduse elu vahel, eriti siis, kui kodune elu on nii tihedalt läbi põimunud loominguga nagu Anna puhul. Kas vahel üle ei viska? «Absoluutselt viskab!» naerab Anna, «Elukorralduse mõttes oli mu kõige hullem aasta, kui tegin magistritööd ja Hobusepea galerii näitust. Ärkamine, elamine, töötamine ja inspiratsioon olid kõik koos samas korteris.» Vajadusel pakuvad loomingust põgenemiseks pääseteed ka tellimustööd, mida ta graafilise disainerina teeb. Samuti osales ta äsja lõppenud Proloogkooli programmis, mis pakkus kõrgkooli lõpetanud kunstnikele enesetäiendamise ja tagasiside võimalust. Anna hindab seda programmi väga. «Kui oled vabakutseline, siis oled ise projekti teostaja, vormistaja, iseenda loominguline juht. Kogu aeg on puudus mõtete jagamisest, arutamisest. Selles mõttes oligi Proloogkooli suur väärtus koos käimine ja kohtumine.»
/nginx/o/2021/06/21/13864896t1h922f.jpg)
Kui näituse «Piirimail» jaoks uuris Anna Lasnamäe elukeskkonda, kuhu mahtusid nii arhitektuurne pärand kui ka isiklikud kogemused, siis praegu tegeleb ta Lasnamäel ateljeekortereid omanud kunstnike mälestuste kogumisega. «See on natuke teistmoodi, sest saan inimestega intervjuusid tehes suhelda ja tekib kogukonnatunne läbi selle, et nad on ka siin elanud. Lasnamäe on ju sama, majad on sama koha peal, kuigi muidugi infrastruktuur on tohutult arenenud ja selles mõttes elukvaliteet paranenud.» Paljuski on tegu olmeelu uurimusega. «See on kaduv ajalugu, millest ei räägita ja kunstiajaloo raamatusse ei kirjutata. Vahest küsitakse ka vastu, miks ma küsin selliseid asju. Need on lihtsad asjad, nagu see, et märkad, kuidas alguses oli aknast merevaade, aga ühel päeval on majad nii ette ehitatud, et näed merest vaid väikest riba.» Kunstnike kogutud lugudest ja mälestustest on plaanis kokku panna helirännak, et ka teised inimesed saaksid teada sellest põnevast kihistusest Lasnamäe ajaloos.
Anna Kaarma (1992)
- Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini (BA 2015) ja kaasaegse kunsti (MA 2019) eriala
- Osales Proloogkooli programmis 2020/2021
- Uurinud Lasnamäe fenomeni isikunäitustel «Tüüp 121» (2017) ja «Piirimail» (2019)
- Kujundanud raamatuid, sh 2020. aasta üheks kaunimaks raamatuks nimetatud Andres Ehini «Kimbuke sinilolli»
- Adamson-Ericu stipendiumi laureaat (2017)
/nginx/o/2021/06/21/13864902t1h6fa4.jpg)