Nädala reportaaž ⟩ Pühajärve jaanituli – pärast sellist pidu on vaja korralikke tööpäevi

Kes vähegi suviseid festivale väisanud, selle jaoks vaevalt miski Pühajärvel üllatusena tuleb. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Pühajärve jaanituli. Pidu, kuhu kibelesin juba väikse tatina, aga vanemad ei tahtnud kaasa tulla, kuna pidavat hull joomapidu olema. Eesti suurim, oodatuim ja legendaarseim jaanipidu. Pidu, kuhu ei lastud veel kaks aastat tagasi isegi fotograafe sisse, et karmimad joomakaadrid avalikuks ei saaks (väidetavalt).

Pühajärve jaanitule maine käib tegelikkusest ees. Kes vähegi suviseid festivale väisanud, selle jaoks vaevalt miski Pühajärvel üllatusena tuleb. Turvatöötajad ja liigkallid kokteilid hoiavad selle eest, et festivalialal liiga palju parme ei tiirleks. Mõni üksik liiale läinud jorss, kes ei hooli iseenda ega ühegi ümberkaudse tervisest, on sellisel üritusel paratamatus. On see siis hullem joomapidu kui mõni kodumaine hevi- või rokifestival? Kui jah, siis ainult osalejate arvu poolest. Võib-­olla taluvad vanad rokipeerud ka Laua Viina pisut paremini kui äsja täisikka jõudnud noored.

Pärast vanemate tulutut nuiamist ja ühel aastal isegi ostetud piletite mahamüümist jõudsin Pühakale esimest korda 2019. aastal. Siis sain kõik oma üllatused ja kultuurišokid kätte, kuna olin seni käinud muusikaüritustel vaid muusikat kuulamas, mitte pidutsemas ega tingimata isegi sotsialiseerumas. Ennast taasleidnud 5miinust oli just välja tulnud «Aluspükstega», ilm oli ilus, rahvast palju ja kõik hingasid justkui ühes rütmis. Mäletan seda kui oma elu parimat jaaniaega.

Eelmisel aastal läinuks ilmselt samamoodi, aga – nagu nublu ütleb –, siis «tuli mingi viirus» (kõigil hakkas puhkus, sobib).