«Mu elu on täiesti avatud raamat»

Jaan Kross ja Helga Roos Siberis asumisel. Foto: Erakogu

Pealkirjaks tõstetud Jaan Krossi repliik pärineb Krossi Knjažbogostist Sevseldorlagist 28. aprillil 1948 saadetud kirjast abikaasa Helga Krossile (snd Pedusaar, edaspidi: esimene Helga). Enam kui kaks aastat on möödunud Krossi teisest vangistamisest 6. jaanuaril 1946 Tartus Tähtvere mäel teel ülikoolist koju. 28-aastaseks saanud noor mees, Pauline Kristine ja Jaan Kross seeniori ainus poeg on Patarei vanglas istunud juba Saksa okupatsiooni ajalgi, 22. aprillist kuni 19. septembrini 1944. Esimest vabanemishetke on Kross kirjeldanud mälestusraamatus «Kallid kaasteelised» (2003), rõhutades vangivalvuri hõiget värava taga vabanenutele: «Noh, poisid, nüüd – igaüks omale poole. See pask on seekord möödas.»

Ei võinud Jaan Kross teada, et tema jaoks «varutud» uus pask vajub paari aasta pärast kaela ning algab taas Patarei vanglast, jätkudes seejärel järgmised kaheksa aastat Kolgata teena Konstantinogradskaja tapivanglast Knjažbogosti ja Inta vangilaagrites ning sealt vabanenult asumisele saatmisega Siberisse Krasnojarski kraisse Abani alevikku; tee, mis lõppeb juunis 1954 koju naasmisega koos uue abikaasa Helga Krossiga (sünd Roos, edaspidi: teine Helga).

Aimdus siiski pidi olema, sest paar päeva hiljem püüavad Jaan ja esimene Helga pääseda veel mõnele Rootsi suunduvale alusele. Kuid Läänemaal käivad juba lahingud ning paate ei jätku randa kogunenud inimestelegi. Nii pöörduvad noored tagasi Tallinna, kuhu jõutakse 27. septembri paiku. Põgenemiskatse kirjeldus ning saatuslik luhtumine on samuti jäädvustatud «Kaasteelistes». Ent romaanis «Paigallend» (1998) esitatakse see ühe emotsionaalselt mõjuvõimsama episoodina, mille kulminatsiooniks on leppimisega raamistatud kohustus ning valmisolek eneseohverduseks. Võimatu on jätta tsiteerimata seda kohta romaanist, mis, mäletan, tõi esmalugemisel klombi kurku:

Korraga sõitis Ullo Mareti kõrvale ja peatas ratta. Ka Maret pidurdas. Nad seisid kõrvuti, kingad teeporis, ja vaatasid teineteisele silma. Ullo ütles: «Kuule – ma ei tea, kas...». Maret sosistas: «Mina ka ei tea...». «Mida?» küsis Ullo. Maret ütles: «Seda – kas meie põgenemine on õige...». Ullo küsis: «Sa mõtled – kui tuhanded küll lähevad, aga miljon peab jääma?» Maret sosistas: «Ja kui kõik, kes siin sünnivad, peavad jääma...» Ullo haaras Mareti käe. Ta ütles (ma kujutlen, nii sisendavalt nagu ta oma elus oli vaevalt midagi öelnud): «Jääme ka!»

Jaan ja esimene Helga on eakaaslased, mõlemad sündinud 1920, abiellunud kahekümneaastaselt. Pauline Krossi melanhoolsetest ja sageli hädaldavatest kirjadest pojale selgub, et selleks abieluks olid mõlemad veel liiga noored; esimene Helga liiga uhke, sobimaks täitma kõiki abielunaise kohustusi, mida üliarmastatud poeg vajaks. Ei ole Pauline omaks tunnistanud miniat, keda ta küll sinatab, kuid kellelt saab vastu alati «teie». Enamgi veel, Pauline tunneb, et esimene Helga on röövinud tema armastatud helliku. Poeg pahandab mitmel korral emaga selle mõtte pärast. Pauline lepib olukorraga, koguni tunnustab esimese Helga hoolitsust lugematute pakkide ning raha järjekindlal saatmisel – ka siis veel, kui selgub, et Jaan elab kokku juba teise Helgaga –; pakkide sisu püüdlikult järgimas abikaasa nõudlikul toonil esitatud ihulisi ja vaimseid soove.